K&K:B revisited

We'll always have...

2011-10-26T16:47:00.000-07:00

I had not seen him for months, although constantly thought about him. About how kind and gentle person he is. Always so modest, so considerate to others. So fun and easy to talk to. I thought about how we sat next to each other by the subtropical sea. When all had been shared and all that was going to stay with us, was the belief that we’ll always have Paris as well as our normal, sober and strong friendship at home.
I had thought about meeting him again so much. And yes, I made sure that I was wearing a matching bra and knickers when meeting him. I think we were both grinning stupidly, glowing, seeing each other again. It was so natural and easy to get back into a conversation. It was easy to enjoy looking at his beautiful face, to touch him again.
And to laugh, walking in the rain (and agreeing that there is nothing romantic about getting wet). And to kiss. And how easy it was to say that I do not need him to send me home. I will go by myself. After we have laughed some more and smoked a cigarette by a noisy touristy square.
And I am so happy, alone in my freezing bed, knowing that I have the memories of laughing together and the certainty that there will be more of those times avowing our friendship. Never mind the matching bra and knickers. I think I am growing up. I am learning to make my life beautiful rather than complicated. And we’ll always have Paris.

Natuke tagasi

2011-03-01T13:59:00.000-08:00

Ma tunnen, et pean jälle kirjutama hakkama. Vahepeal on nii palju juhtunud. Ennekõike see, et juba kaheksa kuud tean, et minu eest ei kirjuta enam keegi. Mul pole kedagi, kelle selja taha pugeda. Ja kui ma, veiniklaas käes, üle selle tumepunaste sametkardinatega sel tapvalt palaval juunipäeval nendega kõnelesin, siis see oli tegelikult minu sõnum. Et jou, ma olen nüüd siin. Mina olen see, kes alles jäi ja kuigi see on kõik nii kohutavalt jube ja ebaaus - ja valdav enamik teist ei mõista seda kunagi - olen ma siin et asju edasi teha, nii et pidage mind silmas. Ma ei rääkinud sel hetkel otseselt kirjutamisest. Pigem sellest, kuidas K töös ja elufilosoofias ning selles, mida mina teen, on palju ühist ning ma kannan seda oma valdkonnas edasi.

Võibolla sellepärast, et mul on lõpuks mingit jaksu, võibolla sellepärast, et mind on jälle tabanud rahutus, või enese ümberkujundamisprojekt, olen ma jälle siin. Ja mu esimene emotsioon oli, et need täiesti krüptilised ja ebastabiilsed sissekanded ei ole tegelikult sugugi nii pahad. Võibolla sellepärast, et osaliselt on minu rahutus seotud kellegagi, kes kirjutab luuletusi, olen ma tõsiselt hakanud mõtlema, et peaksin hakkama kirjutama. Minu esimene projekt on natuke tõlkida. Mul on liiga palju inimesi, kelle eesti keel on liiga vilets, et mitte mõista sügavust, tolerantsust, mõtlikkust ja peent irooniat K kirjutistes. Ja ma tunnen, et ma peaksin oma mõtteid, tähelepanekuid läbielatud hetki kirja panema. Ma lihtsalt ei tea veel, kuidas. Ma pole kunagi suurem asi poeet olnud, ning see sonett on selle blogi üks kõige piinlikum harjus. Väikevormid? Romaan? Ma ei ole piisavalt küps suurteose kirjutamiseks. Ma ei tea veel seda vastust. Aga see on lihtsalt mingi eelhoiatus, mingi lubadus iseendale, et seekordne kasvamine ning rahutus peaks leidma mingi keelelise vormi.

And I question myself again: what is it 'bout men?

2010-07-09T14:30:00.000-07:00

Missioonilt koju lastud. Vältimatu kohtumine esmaspäeval. Mäletad nüüd seda fool me once'i, eksole? Ma peaaegu lasin ennast teist korda lolliks teha enne tema lahkumist. Ainult tema seda ei tea õnneks. Aga kolmas kord oleks ju ikka suisa piinlik ja näitaks mingit totaalset õppimisvõimetust. Ole professionaalne. Pärast tööpäeva lõppu mine otse koju, ei mingit koos veinitamist. Hoia distantsi. Eksamiruumist väljuda, kempsu ja suitsupausile minna võib ainult ühekaupa. Ja nüüd korruta seda endale terve nädalavahetus. Ja võta selle nadalavahetusega umbes kolm kilo alla. Peale selle, et professionaalne olla, pead sa välja nägema ka ääretult hot. Oh, kuidas ma armastan oma pealiskaudseid ja tühiseid muresid.

Walk on by

2010-06-10T23:18:00.000-07:00

Torgib ja torgib, meenub alati mingites konkreetsetes olukordades. Alles viimastel päevadel hakkavad tekkima mõtted, et fookus on kuskil mujal. Sellise torkimise asemel peaksid mind uuesti torkima hakkama üldinimlikud küsimused sellest, kuidas elada õiget ja head elu, kuidas olla tasakaalukas, huvitav ja õnnelik inimene. Need uued mõtted murravad väga visalt läbi, aga see on jällekord nii vabastav tunne kui meenub, et minu sees on ka üks mõistliku inimene, keda huvitavad muud küsimused kui armukesed, kes tagasi Cambridge, Massachusettsisse või Afganistani lendavad.

Et ma oskan jälle üksi olemisest rõõmu tunda ja seda aega hinnata. Koos iseendaga mingeid mõnusaid asju teha ja kogu aeg ei torgigi. Ja siis kui üks vana, aastaid tagasi tekkinud, aga ettevaatlikult sügavkülma on hold asetatud keemia järsku kusagilt välja hüppab ja minuga hirmsal kombel flirtima hakkab, on mul fix käes. Ei midagi tõsist, ei mingeid rumalusi, väike flirt ja mulle meenub, et ma olen endiselt hot ja et mulle on kunagi elus meeldinud ka teised mehed peale selle tobeda armukese.

Maailm on suur ja täis ägedaid asju ning mingid asjad ja väärtused on vist ka minu jaoks paigas. Avanti, suvi ja kingapoed ootavad. Äkki ka küpsem ja tasakaalukam mina.

Fool me once...

2010-05-21T17:28:00.000-07:00

There's an ... fool me once, shame on — shame on you. Fool me — you can't get fooled again."

Iseenda rumalus paneb üles otsima kuldseid ja väga tarku tsitaate. Jaa, tark president oli. Umbes sama tark kui kolmekümnendatele lähenev küps naisterahvas, kes end kaks korda lohku tõmmata lasi.

Kui ma arvasin, et kui me uuesti lähemalt suhtlema hakkasime, on mul ka mingi sõnaõigus, millal ja kuidas me kohtume, siis ma eksisin. See et ta teatas eile, et tal on uni ja et ta äkki jääb pärast õhtusööki magama (mis juhtuski), oli esimene üsna obvious sõnum. See, et me täna seltskonnas vaevalt rääkismime ja ma üksi pisarais ja purjus koju vaarusin, oli teine.

I'll keep in touch, for sure, oli tema ainus hüvastijätusõnum. Palju õnne sulle seal Afganistanis ja Cambridge Massachusettsis, ole jah in touch ja kirjuta iseendast ja kui huvitav sul seal on. Mina kaon nüüd ka ära ja võtku mind George Bush kui ma end kolmandat korda lollitada lasen. Vähemalt oli minu lahkumine täna kerge ja elegantne, ta ei saa kunagi teada sellest, et korraks oli mul jälle tunne, et ah kui naeruväärselt eluõnn mul nurjus.

Lumepalli asemel tabas mind teel koju joobes soomlane, kelle eest osavalt ära jooksin, ja homme on jälle argised mured ning need sädelevad soojad silmad jäävad aina kaugemale, kuni lõpuks hajuvad.

Kui olen oma paljusid eelmisi haigetsaamisi klassifitseerinud kui egolakse, siis seekord ma nii ei teeks. Aeg on edasi läinud, ma olen selline nagu olen, ma teen oma asja ja teen seda vaatamata igasugu meesteteemale. See pole oluline, kas ma olen kellestki ilusam, targem või seksikam. Ilmselt ei ole, aga need asjad ei mängi enam rolli. See polnud egolaks, see on kurbus sellepärast, et midagi oli balansist väljas - minu poolt oli palju rohkem armastust kui tema poolt. Ta teadis seda, kasutas seda oma suva järgi ja oli järelikult täielik asshole. Mul on kurb, et asi polnud tasakaalus ja et mõned inimesed on tõprad. Sel pole midagi pistmist sellega, kas see teine blond on kõhnem või naljakam kui mina.

Jälle kord su hellus äratas mus looma...
can't be fooled again

When will we get the time to be just friends

2010-05-19T14:05:00.000-07:00

- kuidas su vahepeal läinud on?
- nii ja naa, ma ei tea, kuidas siin suures korteris oma aega sisustada, imelik on üksi olla, eriti kui on selline saun ja rõdu...
- saun, wow
- ma kutsuks su külla, aga see läheks kindlasti käest ära
- kahtlemata
- parem harjutame skaibis sõbrad olemist, on turvalisem /jah, nuuks, see on oluliselt mõistlikum, ma nüüs lõpetan selle vestluse/
- aga turvaline on igav...
- no tule siis külla, ma ootan

Ja ma olin nii õnnelik, suutsin temaga lõpuks natuke loomulikumalt suhelda. Lobin-lobin. Mõlemapoolne empaatia, mõlemapoolne emotsionaalne suhestumine, jälle natuke rohkem enese avamist. Sellist avamist, kus tulevad välja ka iseloomu nõrgemad, ausamad ja räpasemad küljed. Nii saabki ju lõpuks sõbraks, iga korraga natuke rohkem.

Jah, selle vahele ohjeldamatut füüsilist koosolemist, mul on tunne, et kannan tema lõhna, tema lähedust endaga veel päevi kaasas. Salajane öine maailm, mil pole päevamurede ja tegemistega midagi pistmist. Mis ei satu sellega konflikti, kuid mille olemasolu kuidagi toidab, aitab hakkama saada.

Kahjuks on Liisbeti igavene saatus see, et enamus peategelasi tuleb välismaale saata. Enne, kui lood lõppevad, konsolideeruvad, muutuvad igavaks igapäevaeluks, lahkub protagonist. Nagu Naaber kunagi Haagi läks, pean ma oma praeguse armastatu jällegi mõne päeva pärast ära saatma. Ütleme näiteks Afganistani. Või Cambridge, MA-sse. Aga mul on tunne, et need vestlused, see soe pilk ja tema lõhn täidab mu maailma veel mõneks ajaks...

Back to black

2010-05-09T08:42:00.000-07:00

Ma kuulasin seda Amy Winehouse'i laulu juba mõned nädalad tagasi ja sain aru, et kuulan seda uuesti kui kuhtub see, et tema läheb tagasi oma naise juurde ja mina tagasi sinna musta. Kuna teisi variante polnudki, siis polnud mingit muret, millega oma kurbust toita. Ja mitte lihtsalt niisama, lauluvideo kujutab endast matust, jällegi mitmekordselt asjakohane.

Palun andke mulle üks uus stiimul, üks uus asendustegevus, midagi uut, et päriskurbust tappa. Kuni jällegi saab asendustegevus keskseks ning selle purunemise kurbust tuleb summutada uue asendusega.

Ma armastan planeerimist. Kas võiks nii, et täna ja homme olen ma kurb, kuulan veel natuke Amy Winehouse'i ja siis liigun edasi? Minu elu ebakindlus tekitab tõsist iiveldust.

Nagu ka see, et lõppes projekt, millel polnud kunagi defineeritud eesmärki ning mis suunatu kulgemisega viis mitteplaneeritud kiindumisemi. You're on your own now, mate. On your own.

rahulik enne rahutust

2009-03-04T17:24:00.000-08:00

Varsti toimub Üritus. Üritus on üks mu lemmiküritusi kogu aasta jooksul.Üritusel saab alati ilusaid kunstielamusi, olulisi kontakte ja natuke flirtida. Aga see aasta peaks eriti huvitav tulema. Sest ma tea vähemalt nelja väga huvitavat inimest, kes Üritusel kohal on. Liisbet, loomulikult. Projektipoiss, kes leidis, et ta peab paljukiidetud Ürituse järele chekkima. Sebastian, kel on mingi bisnis Üritusega. Ja Kevadloom, kes võib-olla ise veel ei tea, et Üritus on tema tüüpi üritus, kuid kes kindlasti kohale ilmub. Ilmselt viivad need hääled mu peas mind varsti Ürituse tarbeks shoppama...

va-ban-daazh

2008-12-19T16:38:00.000-08:00

vabandage! Aga ma elan nii igavat ja mõnusat koduelu, et ainus klatsh viimase kolme kuu jooksul on see, et ma just chekkisin Facebooki ja Naaber on jumala paksuks läinud! Vaatan, endiselt nunnud pildid temast ja sellest hiirekarva tibist, kellega ta abiellus, ja sellised hamstripõsed ja muu butafooria. Väikekodanlus ja õnnelikus abielus olemine mõjuvad ikka ilgelt rasvastavalt. Järgmine kord kirjutan sellest, kuidas ma Sebastiani ei näinud ja äkki ka sellest, kuidas ma kohtasin Sami, kes on nii rahulik.

uksi sulgedes

2008-08-29T04:37:00.000-07:00

Mäletate seda aega umbes kaks aastat tagasi, kui Naaber kolis Haagi, Siimu naise Mariliisi öökappi jäeti punased alukad ja Liisbet pööras oma elus uue lehe? Isegi nii kardinaalselt, et blog vahepeal ära kadus?

Mul on tunne, et nüüd on see sama asi käes, tuleb pöörata uusi lehti, sulgeda teatud uksi selleks, et avada uusi. Mis on viimase kahe aasta jooksul toimunud? Suurt midagi, vaadates harvu sissekandeid ja teemade üheülbalisust. Vähemalt sada korda vähem kui siis kui järjejutus figureerisid veel Naaber ja Siim ja umbkeelsed poksijad ja ma ei mäletagi enam kes.

Samas on mul seda analüüsi ikkagi kuidagi palju raskem teha. Kõik on kuidagi paika loksunud. Projektipoisist on kasvatatud hea mees ning tuleb tõdeda, veel rohkem, on Projektipoiss mind paremaks kasvatanud. Ma juba peaaegu kujutan ette, mis on usaldav ja äärmiselt suure retsiprooksusastmega suhe, ma juba suudan vahel oma tundeid täitsa vabalt väljendada, konflikte vältida, kaastundlik olla ning hinnata kõike seda, mis selle eest vastu saan. Teatud vanus, vaimne tasakaal ning rohkem tervisele mõtlema sundivad asjaolud lubavad mul juba peaaegu ette kujutada stabiilset paarissuhet ja kõike sellega kaasnevat.

Kõike seda vahepeal toimunut, õieti küll seda ühte juba peaaegu aasta tagasi lõppenud intsidenti, on mul siiski raske mõista ja analüüsida ning tunnen end sellele mõeldes ikka veel pisut naljakalt ja ebakindlalt. Mille põhjal ja kuidas sain ma nii metsikult ära armuda? Miks kurat ma üldse midagi ette võtsin? Ja miks pidi see olema selline mõttetu tiinekalik armumine, kus mingit käitumisstrateegiat pole välja mõeldud ning välja saadetavad sõnumid on täiesti seinast seina? Miks oli mul tarvis otsida lähedust, kui seda teiselt poolt absoluutselt ei oodatud? Ja miks ma siiamaani nii kohutavat piinlikkust tunnen, et talle selle õnnetu blogi aadressi avaldasin? Isegi nüüd, kui sellele mõtlen, punastan ohjeldamatult. Ja miks ma pärast seda Kevadloomaga isegi rääkida enam ei julgenud ega osanud?

Aeg-ajalt igatsen teda, sest lihtsalt tahaksin arutada maailma asju, lõpetada huvitavaid ideid, mis ripakile jäid, peegledada mingeid mõtteid. Aga ma tean, et ma üldse, absoluutselt ei helista talle, sest ühest küljest on seesama piinlikkustunne nii hirmus suur ning teisest küljest valdab mind hirm, et mu emotsionaalne tasakaal jälle uppi lüüakse. Ja ma olen tige, jumala tige, et ma ei saa ja ei oska pidada Kevadloom-sõpra. Kui seda ka kunagi proovima peaksin, arvan, et õhu klaarimiseks peaksin temaga sellest kõigest rääkima. Ning selleks mul veel jõudu, julgust ja oskusi ei ole.

Niisiis katsungi ma selle ukse nüüd täiesti sulgeda. Loomulikult on see kogu aeg rohkem koomale vajunud samal ajal kui teised inimesed ja emotsioonid mu igapäevased mõtted vallutanud on. See on ainult see pehme põnts, mis käib, kui ma ukse korralikult kinni tõmban.

Ja see on kõik, mis ma sellest peatükist kaasa võtan, selle müstilise ja pisut ebamugava kogemuse, mida ma vist kunagi lõpuni seletada ei suuda. Ning lootuse ja usu stabiilsetesse suhetesse, mille kallal kumbki pool vaeva näeb.

not again...

2008-05-07T10:35:00.000-07:00

Ma olen täiesti hämmingus. Mulle juba ükskord varem tundus, et vist on mingi selline värk, aga nüüd on see kinnitust saanud...
Ühesõnaga.
Hommik. Valmistan endale ja oma noorele armukesele hommikusöögi. Ma lasen selle minna, et minule oluliselt vähem kui pool kohvi jääb.

Hommikusöögi lõpetanud, jooksen tuppa meiki tegema, et koos oma noore armukesega bussi peale ja tööle kiirustada, ning tundub, et tema jääb kööki koristama. Äärmiselt tänuväärne arvestades, et mina valmistasin hommikusöögi.

Niisiis.
Õhtu
tulen koju ja leian et tegelane on ära pesnud AINULT enda nõud, minu omad vedelevad rõõmsalt laua peal nagu nad sinna jätsin.

Ma olen täiesti nõutu. Ma võin noorele inimesele seletada, kuidas voodis käituda tuleb, aga kui tal sellisest elementaarsest loogikast ja viisakusest puudu jääb, siis ma kohe ei teagi, mida pihta hakata. Oleks ta mu bf, oleks teine asi. Jumala eest, ma igatsen oma viisakat, puhast ja hästikasvatatud meest. No vot see on küll juba mitte ainult piisav ettekääne vaid lausa põhjus, et sellest mugavusseksist loobuda.

2008-04-20T12:46:00.000-07:00

Meesteharvendamise plaan on edukalt toimunud. Sebastianiga oli lihtne. Ma lihtsalt ei sõitnud sellele üritusele, kus muuhulgas oleksid olnud ka tüdruksõprade 30ndad ja muu selline jama.

Avalikkussuhetega osutus ka ootamatult lihtsaks. Meeletu peasassi, oksütotsiin ja muu selline hakkab lihtsalt vaikselt lahkuma. Ma sain sellest aru eile, kui talle tunnistasin, et ma tegelikult ei tahagi teda Kleo juurde peole kaasa võtta. Ma küll esitasin seda talle pisut kenamini, põhimõtteliselt sain ma aru, vaatamata äärmiselt meeldivale kepile on seda aju ja verbaliseerimisvõimet seal siiski natukene liiga vähe, et kauem kui kaheks nädalaks huvitatud olla. Ma võin ju alati talle öelda, et Projektipoiss ei luba mul enam temaga magada.

Hommikul suutsin ma muidugi korraldada hirmsa tüli ja viia oma meestevähendamise plaani niikaugele, et peaaegu tundus, et kohe lahkub ka kodanik BF vaateväljalt, kuid meil õnnestus siiski tavapäraselt ära leppida. Muide, kultuuridevahelise kommunikatsiooni üle tahaksin ma ükskord pikemalt halada.

Järgmisel nädalal selguvad mingisugused finantsvõimalused, mis panevad paika, kas Projektipoisi ära harvendamine kunagi tulevikus on teoreetiliseltki võimalik või olen ma nüüd igavesti Sõltuv Naisterahvas.

Everyone's got something to hide...

2008-03-31T13:21:00.000-07:00

...except for me and my monkey
Selleks, et jälgida järgmist arutelu, pean ilmselt andma järgmised update'id

1. Ma olen lisaks sellele esimesele vahepeal ära kaotanud veel KOLM mütsi
2. Ta siiski absoluutselt helistas. See ajas need esmased Lust-hormoonid rohkem veel segadusse ja ma ei suutnud üldse oma tööle keskenduda. Mis on jube nõme kui sa tead täpselt, et tegu ei ole mingi romantilise armastuse, vaid oksütotsiini ületootmisega. Aga me pole kohtunud vahepeal, muud asjad on ees olnud.
3.Ees oli muuhulgas see, kellele ma ei oska isegi mingit iseloomustavat nime panna. Kutsume teda konspiratsiooni huvides Sebastianiks. Pruunid silmas, tappev naeratus ja päris lõbusad suudlused.
Ja siis teisel õhtul mitte midagi. Kolmandal mitte midagi. Müsteerium. Mees nagu maeiteamis.
4. Projektipoiss, kellega sai koos möllata, nalja teha, asjadest rääkida kõik oma sigadused üles tunnistada ja nende üle vaikselt itsitada.
5. Telefonivestlus Sebastianinga, kellel on reality kicki ajel tekkinud tüdruksõber, kelle 30ndat sünnipäeva me kõik koos tähistama peaksime.
6. Mina salgan endiselt Sebastianile ja avalikkussuhetele Projektipoisi olemasolu. Nagu Sebastian minuga tegi ja mina nende teistega.

Nüüd võiksin ma täiesti Seksjalinlikult küsida. Mis on hiliskahekümnendate- varakolmekümnendate tüüpidel viga, et nad varjavad oma ametlikke GF-e ja BF-e eriti ülepiirilistes ja välismaistes situatsioonides? Nad kas lõbutsevad natuke niisama, tunnevad 48 tunniks (oksütotsiin), et nad maailma kõige meeletumalt armunud, mängivad vaatavad, ega uut peaauhinda saadaval ei ole ning naasevad siis väga rahulikult oma püsikallimate juurde, vastavalt suhtekultuurile ning kokkulepetele kas tunnistavad või ei tunnista kõike korralikult üles ning jätkavad oma ülepiiriflingidega heal juhul sõbra või kolleegi tasandil.

Seksjalinlikult: kui palju sellest on see, et me ei taha paikseks jääda ja kui palju on see jällegi egoteema? Kas pole mitte maailma kõige lahedam kellegagi flirtida, tunda end noore, ilusa ja ihaldatavana? Ja kui järsku ilmub vaateväljale tüdruksõbra 30s, siis kas pole mul õigust solvumise märgiks suhted katkestada? Vaatamata sellele, et ma Sebastianile kunagi Projektipoissi ei maininud?

ta ei helista mulle üldse...

2008-03-20T13:05:00.000-07:00

....absoluutselt! Kui pärast lõbusalt koosveedetud ööd (peaaegu siivsat) saadetakse mulle meil paludes minu telefoninumbrit, ütleb see mulle, et äkki inimene soovib mind veel kunagi näha. Ja nüüd, kui ma siis ise helistan, ei võta ta vastu.

Selleks, et mitte närvilisusesse ära surra, tegin kõiki neid asju, mida tarvis, st käisin jõusaalis ja solaariumis. Oleksin shoppama ka läinud, aga oli juba liiga hilja. Selle asemel kaotasin hoopis oma mütsi ära.

Ja ei mingit krdi telefonikõnet. Mis tegema nüüd pean?

Sex and Tallinn?

2008-03-17T16:43:00.000-07:00

Kogu oma hirmus tähtis ja busy ja tore olemise juures olen siiski leidnud mõned tunnid aega, et uuesti üle vaadata kunagise kultussarja Sex and the city osasid. Võibolla olen pealiskaudne ja tobe inimene, kelle suurimad rõõmud elus on rose vein ja ameerika teleseriaalid, või siis hoopiski leian, et Sex and the city on hilismodernsuse üks parimaid väljendusi, mis tungib sügavale meie aja iseloomu ning toob elavate näidetega välja selle, mida Giddens kunagi nii seksikalt esitada ei suuda.

Samas on selle sarja vaatamine viinud mind ka arusaamani, et Eesti ei ole kohe üldse mitte New York. Sex and the citys inimesed muud ei teegi kui deidivad või kepivad ning atraktiivseid, kuigi sigasid mehi on seal lausa jalaga segada. Üle umbes saja aasta sattusin reedel kohvik Moskva ülakorrusele ning esilagu tundus mulle, et see ongi selline ilusate noorte ja suhtlemisaltide noorte inimeste koht. Et kõik on peaaegu nagu lahja New York, lihtsalt, esindatud on 20-midagid 30-midagite asemel, sekka vürtsiks mõni soome turist. Kuni noormees kõrvallauas oma taldrikusse oksendas ja siis ise selle kõige sisse magama jäi. Ei no tere tulemast deitimisele!

Ning otse vastupidiselt New Yorkile ei ole siin võimalik ka kedagi oma ammukestnud sümpaatiatest üles korjata. Eelmisel aastal oli minu vallaliste, heteroseksuaalsete ja pandavate eesti meeste nimekirjas kaks nime. Eile jooksin kokku ühega neist. See, et mu vererõhk endiselt kuhugi lakke läheb, kui teda näen, ei ole piisav põhjus, et temaga regulaarselt suhelda. Liiga ohtlik. Täna kohtusin teisega neist. Ma arvan, et nägin teda viimati sügisel ning tutvusin ka siis tema uue GF-iga. No sellest GF-ist on vahepeal saanud seitsmendat kuud rase seaduslik abikaasa.

Niisiis vastupidiselt sellele, mida ma teeksin New Yorkis, veetsin ma viikendi jällegi valdavalt voodis koos kahe surnud prantslasega, härra filosoof F-ga ning sotsioloog B-ga ning ma arvan, et kui nende kahe tüüpi stiil oleks kohati pisut vähem ise-oled-loll-kui-mu-pooleleheküljelistest-krüptilistest-seletustest-aru ei -saa, siis oleks mul siin Tallinnas peaaegu sama lõbus kui New Yorkis. Oksendagu nad siis Moskvas oma taldrikusse niipalju kui tahavad.

hästi palju

2008-02-14T14:42:00.001-08:00

Kas ei olnudki juba aeg juua ära pudel punaveini ja lasta segased mõtted pinnale? Vaikus siin blogis tähendab stabiilsust. See tähendab rahulikku ja stabiilset suhte ehitamist, jõudmist õnne, mõistmise ja harmoonia poole. See tähendab midagi sellist, mis on liiga initiimne liiga isiklik, oluline ja kaunis, et sellest rääkida. Õnn ei vaja kuulutamist. Ainult rahutus ja ängistus vajab.

Ma ei tea, kas mina või üldse keegi suudab olla sada aastat stabiilne ja õnnelik. Kas on mingi valem selleks, kui kaua läheb aega, et midagi totakat kusagil tinisema hakkaks. See ei pruugi olla järjekordne illegaalne armumine, see võib olla ka rahutus. See rahutus, mis 500 forintise või sajakroonise veinipudeli abil toob välja erinevaid painavaid asju, intensiivsed tunded, vanade "Sex and the city" osade vaatamise, ja siis hakkabki selle peale kõrvus jälle mängima Bright Eyesi "The city has sex with itself" ja siis need Bright Eyesi laulud, kus kõik on purjus ja otsivad lähedust ja kõigil on valus, aga nad tegelikult ei tunne kah nagu midagi suurt. Ja see veinipudel on kõigisse neisse lauludesse sisse kirjutatud.

Ja need hetked, kus mul oli vähemalt sama kiire, aga ma võtsin rohkem aega tunda. Need laulud, mis siis korda läksid, need inimesed, keda ma siis armastasin. Basiilika, Brigt Eyes, Saana, Siim, Fat Freddy's Drop, tänavad, mis olid täis koerasitta ja tolmu, ja mida lumi kunagi puhtaks ei pesnud, sajad teised neurootikud mu ümber, sajad kurvad kurvad laulud, sajad viiesajaforindised, sajad ilusad, head ja kurvad.

Ma arvan, et selle rahutu sissekande teljeks on umbes kolm küsimust. Esiteks, kui ma vaatan seksi ja linna osasid, kus kaunid inimesed räägivad vigadest, mis nad on teinud 27,-29, 31-aastaselt ning ma kardan, et ma pole veel kõiki vigu ära teinud. Äkki pole ma veel piisavalt nautinud ebastabiilsust, et sukelduda igavikulisse stabiilsusesse? Teine, pisut murelikum küsimus on, kas nii jääbki. Kas alati jääb rumal rahutus hinge närima? Kolmas küsimus on, mis on kolmas küsimus? Kuidas hajutab vein struktureeritud mõtte, tuues samas välja sada tunnet, igatsuse, ilu, nostalgia ja loovuse?

***

Epiloog

grrrrrrr gggggggrrr See, kui mulle helistatakse minu ebastabiilsuse hetkel ning nõutakse kohest emotsionaalset tuge ja nunnutamist, et tee midagi absoluutselt paremaks. Võibolla see kohutavalt rahutu aeg, mida hellusega meenutan, oligi nii oluline ja hea, sest mul oli õhku ja ruumi, et omaette emotsionaalne ja rahutu olla.

Suhete ehitamine, klaarimine, harmoneerimine on kõige tüütum ja nõmedam asi maailmas.Andke olla. Olla rahutu. Ka siis, kui nõutakse täiskasvanulikku stabiilsust.

deem juu, facebook, deem juu

2007-12-13T05:14:00.000-08:00

Krt, ma poelks elu sees osanudki niivõrd salapärast karakterit nagu Naaber facebookist otsida. Aga eile olin hirmus rõõmus, kui ta leidsin. Selgus, et tüüp on vahepeal abiellunud. No ma ei tea. Kuidagi kohutavalt ebahuvitav. Ma vaatan tema fotosid facebookis ja mu mõte täitub meeletu nostalgiaga. Kuidas ma teda armastasin. Mitte et see enam kuidagi oluline oleks. Ilmselt olen ma enamikke oma facebooki kontakte mingil ajal meeletult armastanud. Või vähemalt nendega keppinud.

Aga millest ma hästi aru ei saa, on see, miks nad kõik lõpuks selliste pruunikarvaliste, igavate ja üldse mitte nii ilusate tüdrukutega kaovad. Kleo arvas mingi hetk, et mul on selline kompleks, mille nime ma ei mäleta, aga mille point on see, et inimene usub, et tema ongi see, kes Metsiku Mehe lõpuks ära taltsutab. Mul ei ole see veel kõigile oma püüetele vaatamata siiani välja tulnud. Aga isegi selle nimel ei oleks ma nõus olema nii inetu ja pruun...

La-La-la-la-lalalalaa...It's not fair, I can't compare, to an ugly girl...

valemitest

2007-11-30T15:59:00.000-08:00

No, not baby anymore - if I need you
Ill just use your simple name
Only kisses on the cheek from now on
And in a little while, we'll only have to wave
---
Olen juba pikemat aega mõelnud sellele, kui kaua kulub suhtest üle saamiseks aega. Kuna mingi hetk olin oma ideedega ummikus, võtsin appi sotsioloogid. Valem pole ikka veel täuslik, välja arendatud, kuid mitmed tegurid said paika. See käis umbes nii:

Ülesaamise aeg (päevades) = hingevalu määr (1-10) x suhte kestus (igal järgneval aastal väiksem, mingi regressioon, näiteks (20% esimesest aastast 365 x 0.2 = 73 ja väiksem protsent igast järgnevast koosoldud aastast, vähem kui aastastele koos olemisele määrame 20% koosoldud ajast) x kes kelle maha jättis (0,1 vastab sellele, et ma-ei-sallinud-teda-silmaotsaski-enam ning 1 tähendab ma-suren nüüd-kohe ära-ma-ei saa-ilma temata-elada) x reboundi olemasolu (jälle 0,1 -->1 olenevalt reboundi väärtusest).

Siia peaks veel lisama vanuse, aga see on jälle mingi keeruline loglineaarne tegur, karjääri, sõprade ja perekonna olemasolu, füüsilise vormi, äkki majanudsliku olukorra, laste olemasolu nig vee umbes sada tegurit. Igal juhul peaks tulemuseks saama suhtest üle saamise arvu päevades.

---
Love ridden, I've looked at you
With the focus I gave to my birthday candles

And baby, I wished for you

Kuid kui palju läheb aega selleks, et üle saada suhtest, mida pole kunagi olnudki, non-suhtest, anti-suhtest, negatiivsest ja miinusmärgiga suhtest? Ma ei oska selleks valemit kirjutada. Tean ainult, et mängus on mingid lained, tsüklid. November on läinud, teisipäev on läinud koos tuulega ja enamasti on kõik üsna hästi. Kuid ma tean, et kui kunagi olen piisavalt terav ja terane, et see päevade arv välja arvutada, pean sinna sisse panema Piinavate Unenägude koefitsendi. Äkki neid on ainult üks, ma loodan, et on, mis tuleb ja kus kõik selgeks räägitakse, nii et hommikusse naaseb üks teine, enesekindlusetu, õnnetu, värisev segaduses inimene. Ja äkki siis enam nii ei juhtu. Igatahes pole tegu mingisuguse korrapärase Belli kõveraga. Kui paneme ülesaamise ajajoonele, kus üheks teljeks on päevade arv ning teiseks piinatuse intensiivsus, siis käisin ma täna öösel sügavamal (piinatuse teljel) kui ma kogu novembrikuu jooksul käinud olen. Ning nende unenägude korduvust, regulaarset mustrit või intensiivsust ei oska ma valemisse panna. Ilmselt see ongi non-suhte eripära. Tagurpidi, peeglitagusel, non-maal meie seaduspärasused ei kehti. Meid atakeeritakse ootamatult ning meie maailm paisatakse segi. Ärtuemand karjatab enne, kui ta noaga näppu lõikab ning mul on hirmus valus ammu pärast seda, kui haav tundus paranenud olevat.

alati saab sitem olla

2007-11-19T15:02:00.000-08:00

Kui kisub jällegi solvunuks, häbistatuks, vihaseks ja kibedaks, pole midagi paremat kui sõber, kes viib su välja nautima suurepäraseid joovastavaid jooke ja meenutama aegu, kui oli veel sitem. Me rääkisime täna palju sellistest tüüpidest, keda nimetasime kas totaalseteks fruktideks, võimatuteks fruktideks, idiootseteks fruktideks, totakateks fruktideks või midagi sellist, täpne nimi ei tule joovastavate jookide tagajärjel enam meelde.

Ja tore ju, kui keegi meelde tuletab, et ma kõik peale nende napakate fruktide kätte saan ning tuletab mulle samuti meelde, et on olnud palju hullemaid idiootidest frukte (just see see sõna oligi) kui käesolev. Kuidas olin küll suutnud unustada sellise superfrukti nagu Algaja herr rokkstaar! Alati, kui leiate kellegi enesekeskse, emotsionaalselt küündimatu, nii nunnu-nii haavatud-nii persekukkunud-nii-oh-mul-on-kohe-vaja-oma-ego-natuke-sinu-peal-üles-puhuda-soovitavalt sinu-oma-vähendades-ning-siis-võimalikult-stiilselt-kaduda, siis tuleks mõelda Algaja herr rokkstaari peale. Au ja kiitus sõpradele, kes meelde tuletasid, et sellest hullemat olla ei saa.

Samas tuleb mul nentida, et Algaja herr rokkstaar on üks kõige mugavamaid inimesi, kellega ühes linnas elada. Ma pole teda enam aastaid näinud.

Kuula oma tarka sõpra

2007-11-15T10:17:00.000-08:00

Liisbet says:
ma pole enam piisavalt õnnetu
Liisbet says:
ma tahaks terve maailma nahka panna
Kleo says:
:D
Kleo says:
mis mõttes, et söögigisu on tagasi?
Liisbet says:
jah
Liisbet says:
kartulikrõpsu tahaks
Liisbet says:
avokaadodipiga
Kleo says:
aww
Liisbet says:
või tuunikaladipiga
Kleo says:
orribile!
Kleo says:
nende dippidega on maisikrõps parem
Liisbet says:
krt, sul on õigus :D

Sonett

2007-11-13T14:42:00.000-08:00

-Liisbet, millega sa vabal ajal tegeled?
Noh, sonette kirjutan, eelistan Petrarca omi Shakespeare'i sonettidele. Jambiline pentameeter on tegelikult mu teine nimi!

Sonett IV

Kas kõigest paberkott on lendav lind,
ning jälle toimus kõik vaid minu peas?
Kell üheksa, ei müüa veini head,
et vaiki panna kurb ja solvund hing

Ei õnnestuks mul siis ka köita sind,
kui ägedaim ma oleks tšikk maa peal
Nälg haiget teeb, kuid töötab paast, kas tead,
kui liiga kõrge armastuse hind.

Kuid persse, oled tegelt ilgem siga
Naiivsust mul ei ette heita saa
Ei toitnud lootust ma eimillegiga –

Ma varem lihtsalt polnud kuulnud rida,
mind sõbrana vaid armastada saad.
Kui teadnuksin, mu hing ei saanuks viga.

Hunger hurts, but starving works, when it costs too much to love

2007-11-07T10:59:00.000-08:00

Täna tahaksin ma erilist soojust, austust, tänu, krediiti ja respekti and kolmele tüübile. Nad keegi ei ole igapäevaselt minu ümber, vaid tegelikult üsna marginaalsed kujud minu argimõtetes. Kuid neil oli õigus, nad on head ning neil oli mulle midagi öelda.

Kõigepealt Kleo mees. Kui kuradi tüütu see tookord oli kui olime kolmekesi sööma sõitnud ning sain Kleole oma uutest läbielamistest rääkida ainult siis, kui Martin kempsus käis. Lõpuks ei pidanud me enam vastu ning esitasin Martinile hüpoteetilise situatsiooni oma sõbrannast, kellele poiss ütleb, et sa oled äge küll, aga ma praegu ei saa suga asju teha, mul on süda katki. Mis sa arvad, millal see poiss siis midagi mu sõbrannaga ette võtab, küsisin Martinilt. Hee, mitte kunagi loomulikult. Kui ta praegu midagi ei taha, siis ta lihtsalt ei tahagi ja nii jääbki. Vestlus jäi tol ajal sinna paika, ilmselt tundus meile, tibidele, et Martin on oma äärmiselt rohmaka psühholoogilise analüüsiga täiesti puuse pannud, asjad pole kunagi nii lihtsad ning küll juba meie teame paremini. Respekt sulle, Martin. Kleo arvas, et läheb ehk liiga uhkeks kätte ära, kui talle teatada, et tal õigus oli, kuid ma kavatsen edaspidi kindlasti tähelepanelikumalt kuulata, mida tal öelda on.

Selle teise inimese üle, kellele täna Respect tahan hüüda, on mul eriti hea meel. Nimetame teda Borcaks, sest niimoodi ta ennast ise aeg-ajalt nimetas.17-aastane Borca tundus mulle üks täiesti mõttetu, loll ja naiivne tibi. Käib ja emotsioonitseb, ei suuda olukordi adekvaatselt analüüsida ning nutab taga seda, mis kunagi tema oma ei olnudki. Ja siis tegin ma eile midagi samasugust, mida tegi Borca umbes kaheksa aastat tagasi, kui ta ühele noorele Kevadloomale pisikese paberitüki taskusse pistis, kus kirjas et tal ikka veel tunded on. Liiga kaua elasin ma illusiooniga, et olen kohutavalt palju huvitavam, toredam, targem ja ilusam kui see 17-aastane. Aga tegelikult olen täpselt samasugune. See tähendab ka, et mul on endiselt olemas need head omadused, mis Borcalgi olid. Kas ei ole mitte kõige kihvtim üldse olla võimeline unistama ja armastama ning kangekaelselt edasi tormama kui ka kõik lootus on läinud, teha seda sellise intensiivsusega nagu ainult tiinekas suudab? Respect sulle, Borca, et sa alati kõigepealt üritasid saada seda, mis oli sinu meelest peaauhind, enne kui lohutusauhinnaga leppisid ning selle enda jaoks tööle panid. Ja respect sulle; Liisbet, et suudad aeg-ajalt käituda ja tunda nagu 17-aastane. Minus valitseb oluliselt suurem sisemine rahu nüüd, kui see teine enam sellele esimesele oma üleolekut tõestada ei proovi.

Ja lõpuks, minu austus Fiona Applile, sest alati on olnud kõige mõnusam olla kurb kuulates Paper bagi. Aga kunagi varem ei ole see laul olnud nii palju minust endast.

no hope no love no glory...

2007-11-05T14:30:00.000-08:00

...no Happy Endings? Aga see on selline klassikaline muinasjutt. Kui Tuhkatriinu arvas, et aitab juba küll Printsiga kohvi joomisest ja rannas luikede vaatamisest, otsustas ta Printsiga seksida. Pärast seda sai Tuhkatriinu aru, et Prints on
a) nii lootuselult mittecommittiv, et sealt elu sees midagi edasi ei arene
b) (mida Tuhkatriinu oma haprale egole eriti tunnistada ei tahtnud), ta lihtsalt ei huvitanud Printsi piisavalt, et see midagi ette võtta viitsiks.

Siis ei teadnud Tuhkatriinu enam, mida endaga pihta hakata, sõi kõigepealt ära hunniku Taani lagritsaid, aga kuna need teda lõplikult ei uinutanud, vaatas ta hoopis telekat ja karjatas ainult siis üle terve korteri Persse! iga kord kui kogu Printsi-lugu talle meelde tuli. Mis oli vaid iga kümne minuti tagant. Samuti suutis ta käituda Projektipoisiga (nimetame teda loo konteksti huvides näiteks Kurjaks Kuningaks) täiesti normaalselt, sest Tuhkatriinu oli noor ratsionaalne naisterahvas, kes mõistis, et oma vaimse tervise huvides peaks ta vähemalt mingisugust meest pidama ning see KK poolgi kuningriiki kulub marjaks ära, kui kõige hullem südamevalu järele annab.

Pärast seda keeras Tuhkatriinu rahulikult magama ja magas seni kuni talle meenus, et Prints raisk ei tööta kahjuks mitte seitsme mäe ja mere taga, vaid hoopis esimese korruse teenindussaalis, kus kristallkingakesi poetades lõunale joostes on imelihtne talle otsa joosta. Pealegi tundus Tuhkatriiinule läbi une, et ta on siiski peaauhinnast ilma jäänud, ning tegelikult on see heal juhul mõne seebika kõrvaltegelase tähtsusetu feiluur ning mitte kaunis ja glamuurne Õnneliku Lõpuga muinasjutt. Hommikul ärkas ta, pisut paha maitse suus. Keskpärane oli olla.

JAH

2007-10-17T12:29:00.000-07:00

YES

sõbrana võin sind armastada

2007-10-12T14:02:00.000-07:00

siis võin sind kõigi ees puutuda.
Minu pilgule võid vastata sa,
nii ei pea sinust loobuma eal

Ma mõtlen, et kui ma seda laulu veel ümbes kümme korda ketran, siis ma hakkan ka ise seda uskuma ning eilne dialoog
- minus pole boifrendimaterjali
- ma ei tahagi sust mingit boifrendi, ära arva endast liiga palju
ja siis, et saame sõpradeks, meigib lõppude lõpuks kunagi mingit senssi. Aga katsu ise olla sõber kellegagi, kes mingitel kummalistel põhjustel pea totaalselt sassi ajab.

Ja sa ei pea mu arveid maksma,
ja ma ei pea sind koju ootama...

Emotsioon metsique

2007-09-22T15:19:00.000-07:00

Metsik tunne. Tuleb see punasest veinist, või mingisugusest laiemast oma olukorra tunnetamisest? Just nagu see 17-aastane tüdruk neis päevikutes, ihkan ma rohkem ja rohkem meeletut, kõikehõlmavat armastust. Ja on see mingitel eluhetkedel tulev tunne, mis endaga tegelemist nõuab, või on see liigne päevikulugemine, mis ühel hetkel üle võtab umbes nii nagu Tom Riddle’i päevik Harry Potteri umbes kolmandas osas Ginny’ga tegi?

Ma ei tea, kuidas päriselus käitutakse. Kas oleks mõistlik mingid variandid proovimata jätta ning lõppkokkuvõttes tunda et sum total’ina saadi vähem haiget? Või pole kõiki riske võtmata elu nagu täisväärtuslik elu. Kui palju terve mõistuse ja töövõime säilitamine siin üldse rolli mängib, kas need peaks kuidagi sisse arvutama?

Kas on ok olla vaid keskpäraselt rahul oma praeguse suhtega ning igatseda midagi mis vähemalt minu unistustes oleks käige ägedam asi maailmas üldse? Ja kas täiskasvanud inimesel on üldse mõistlik niimoodi halada? Äkki kuuluvad sellised ebakindlad halamised pigem tiinekapõlve ja täiskasvanud inimesed teevad mõistlikke ja kalkuleerivaid otsuseid?

Ma ei taha üksi olla. Ma ei taha võtta ühtegi riski, mille potentsiaalseks lõpptulemuseks n see, et ma olen üksi ja katki. Aga ma ei suuda lõpetada spekuleerimist teemal, mis saab siis, kui kõige ägedam asi üldse juhtub…

Miks mul ei olnud masterplaani?

2007-09-14T19:29:00.000-07:00

Et olgu millal iganes, kuid ma satun õigesse kohta valel ajal. Olgu see nüüd või kaheksa aasta tagasi, kuid temal on ikka tegemist kellestki teisest üle saamisega ning minu jaoks on aeg ja koht vale. Aga viimase kaheksa aastaga olen end niipalju tõestanud, näidanud et ma olen niipalju väärt, et seda tunnistatakse mulle pisut varem kui pärast lahjat kahenädalast deitimist. Mis on objektiivselt võttes täiesti super, tegelikult tähendab see tüübi respekti ning minu vähemat haiget saamist.

Aga tegelikult tähendab see ka, et mul pole hella aimugi, kuidas tüübiga edasi suhelda. Ning millal. Millal ollakse eelmisest üle? Ja miks ma jälle nii valel ajal areenile sattusin? Miks mul ei olnud masterplaani?

Aga tegelikult kardan ma teda nüüd vähem, suhtlen temaga vabamalt. Ning tegelikult on mul hea meel, et ma temas mingigi emotsiooni tekitan. Sest mina sain eile aru, et ta täitsa meeldib mulle. Kui sitt ajastus, olgu siis nii. Äkki võib kaheksa aasta pärast uuesti proovida. Ma olen üllatavalt rahulik. Ma siis ootan mõnda teist korda. Masterplaanidega vist ongi elus kehvasti.

vastik

2007-09-10T11:13:00.000-07:00

Veetsin viikendi Projektipoisiga ning meil oli tore koos. Me ei kakelnud mitte ühtegi korda. Seks oli jumalik, nagu alati. Pärast untsuläinud suve näen küll rohkem oma nõrku külgi, olen kriitilisem, kuid samas tajun rohkem ka oma potentsiaalseid vigu ning üritan neid vältida. Samas oli minu peas vist kogu aeg kaks paralleelset mõtet: projektipoiss ning kevadloom. Vahepeal unistasin toredatest asjadest, mis ma koos kevadloomaga teha võiksin, samas nautisin täiega väikeseid ja armsaid asju, mis projektipoisiga koos olemise nii mõnusaks tegi. Olin peaaegu unustmas kõike karjumist, lendavaid esemeid, solvunult minemajooksmisi ning that's it! hüüdmisi.

Ma saan homme Kevaadloomaga kokku. Nagu Kleole seletasin, tähendab see minu jaoks romantilise potentsiaali eksploreetimist, sest kui ma seda ei teeks, võiksin vist eluks ajaks selle pärast ohkama jääda. Samas on mul selline tunne, et ükskõik mis ka edasi saab, olen projektipoisile konkreetselt noa selga löönud, sest niimodi üks korralik GF ei käitu. Mul on tunne, et elan korraga nii mitmes üksteisega vastuolus olevas reaalsuses, et lõpuks ei saa ma isegi aru, milline neist õige on ning ma ei salli enam iseennast, kuna olen teisi alt vedanud.

Ausalt öeldes on eelnev elevilolek Kevadloomaga kohtumise pärast asendunud hirmsa kahtlus-ja süütundega nning vähemalt hetkel tundub Kleo nõuanne kohtumist nautida kui kõige võimatum asi maailmas. Ning mul pole aimugi, mida homme selga panna.

Sügis kevadloomane

2007-09-01T06:22:00.000-07:00

Vastik kevadloom. See on vein, mis teeb julgeks ja reedab tundeid ja nüüd ongi kõik nihu ja üks suur tont valla lastud. See, mis ükskõik kelle teisega tunduks lõbus flirt, on Kevadloomaga maailma kõige ohtlikum potentsiaalselt hirmsate tagajärgedega, purustav-põletav mäng. Tema oskab millegipärast mu egoga nii teha, et enesekindlast tibist saab miski väga pisike ja haavatav, kes palub armastust, kuid pole päris kindel kas ta on piisavalt hea, et seda ära teeninud olla.

Ja ma arvan, et Projektipoiss on umbes mitu korda seksikam, kuid Kevadloom puudutab millegipärast hinge nii, et see kuidagi väga väikeseks ja nõrgaks teeb. Ja kohutavalt võimsaks ka.

Kuid jumal sellega Seekord ei torma ja kraba ma enam pimesi midagi, mis oma südamega seal kohal ei ole. Olen siiski piisavalt mõistlik, et olla ettevaatlik, kaaluda ning pisut kauge olla. Veel on mul võimalik säilitada oma päriselu.

Kui me üldse midagi mõistlikku eile rääkisime, siis sellest, et kuidas e tegelikult üldse üksteist ei tunne ja kui palju sellest on kujutlus. Ilmselt õpime nüüd üksteisest rohkem, ning kui tuleb välja, et tegemist oli valeideega, on jällegi taganemistee olemas.

Aga see ei ole see hetk, kus oma järjekordne nõudlik, äkiline, tihti torssis, emotsionaalselt hirmpalju nõudev BF maha jätta. Kuid oh kuidas ma tahaksin normaalset elu. Olgu see siis kleepuv Kesk-Euroopa või mu kodulinn. Tahan kaduda öhe samas, kus minu inimene. Iga öö.

message in a bottle

2007-04-03T13:38:00.000-07:00

Tere!

(see on see kiri, mis kunagi kohale ei jõua). Kui Sa praegu online oleksid, sülitakisn ma välja rämeda tõe. You and I, we should get together. Sina, ülespoole nihkuva juuksepiiriga, selgete silmadega ning, mis kõige olulisem, selge mõttega.
Mina, veel selgema mõttega, ilus, tark, ambitsioonikas.

Koos saaksime me rääkida sellest, kuidas asjad tegelikult käivad. Jalutada linnapargis, mägedes ja jõe ääres ning suhestuda, klikkida, liimuda.

Ja siis juua üks latte, üks teatud 500-ühikune punane seguvein ning kaduda käsikäes kleepuvasse öhe. Ja nii lõputult. Sest kui meel põimub, põimub ka süda. Ja selles keskeuroopalikus reaalsuses ei ole Sina ebastabiilne, üleküllastunud, liigemotsionaalne. Ning mina ei ole ebakindel, segaduses ning kriitikavõimeta.

Ja võibolla saaks selle kirja Sinuni jõudes see keskeuroopa reaalsus tõeks, kuid võibolla kaotaksin ma lihtsalt need vestlused liiga üldised, et muutuda isiklikuks, liiga teravad, tihedad ja kvaliteetsed, et tüüdata.

Kaua sa kannatad...

2007-04-02T22:18:00.000-07:00

Järjekordne täiesti kurnatud hommik. Võib-olla mitte nii hull kui tookord, kui ma Projektipoiss mu kõrval, ikka oma unenäod Kevadloomaga veetsin. Või siiski sama hull, sest see kisub intensiivsemaks. Pole tarvis muud kui sõbralikku ja huvitavat kolleegilikku lõunasööki, kui mu öine maailm jälle sigatsema hakkab.

Seekord oli me päris armunud ja õnnelikud. Ta seletas mulle, kuidas ta juba tükk aega mind armastanud on ning ma läksin sellega kaasa. Järgnevad stseenid sisaldasid endas kohutavalt palju ninnu-nännut, moosisaiade söömist, jälgimist, kuidas tuvid kõrvalrõdul pesa ehitavad ning siis dramaatilist pööret, kus selgus, et me oleme endiselt tiinekad, tegu on minu vanemate korteriga ning maailma parim seks tuleb kohe sinnapaika jätta, sest vanemad saabuvad koju. Edasi oli midagi minu vanemate katoliku tõekspidamiste ja kondoomide kasutamise kohta. Jah, isegi unes on mul kondoom kaasas. Alati.

Ma lähen tööle, ja sellest saab normaalne päev. Loodetavasti mõjub külmenev ilm ning ma suudan ka emotsiooni pisut maha keerata. Kindlasti tuli see kõik kevadest, mitte Kevadloomast endast. Lihtsalt polegi tarvis temaga lõunat süüa.

Tagasi keskkooli vol 2

2007-03-04T00:58:00.000-08:00

Ma ei olnud teda aastaid näinud, kui siis vaid midagi põgusalt kuulnud. Ma arvan, et pärast seda, kui meie lühike ja lahja tiinekaromanss läbi sai, polnudki meil enam milleski eriti rääkida. Kui ta mulle nüüd suvel mingil festivalil ette sattud, olin piisavalt elevil, et ilma suure sissejuhatusea teadada, et meist saavad nüüd kolleegid ja me võime koos lõunal käima hakata. "Ma pean nüüd minema, mul sõbrad ootavad," oli ainus vastus, mis sealt tuli.

Pool aastat hiljem oleme me tõepoolest töö kohvikus mõned mahlad ja kohvid tarbinud nagu ka mõned veinid seltskonnas, arutlenud eriala-ja eluteoreetilistel teemadel. Piisavalt üldine, et mitte muutuda isiklikuks; piisavalt tihe ja kvaliteetne, et köita.

Lugesin mingil hetkel oma tiinekapäevikust, kuidas ma olin sõbrannaga mingit filmi vaatama minemas ja selgus, et nimetatud noormees oli teel oma sõbraga sama tegema. See oli äkki mõned nädalad pärast tiinekaromansi lõppu. ja kuidas me siis neljakesi kinos istusime ja kogu olukord oli totter ja ebamugav ja mul oli nii kahju, et ma kunagi selle lahja romansi ajal temaga kinno ei jõudnud.

See käis mul eile kõik uuesti peast läbi kui ta helistas ja mind kinno kutsus. Hea filmielamus, mõnus tee ja vestlus pärast seda -- piisavalt üldine, et mitte muutuda isiklikuks; piisavalt tihe ja kvaliteetne, et köita.

Ja siis horroröö pika horrorunenäoga, kus ma olen temasse jälle tiinekalikult meeletult armunud, kuid noormees käitus ka unenäos külmalt, või kuidagi ebakindlalt ja minu unenäo-valu on hommikuks muutunud füüsiliseks kurnatuseks. Rahustan ennast: see oli kaheks nädalaks ja need kaks nädalat olid seitse aastat tagasi. Vahel kui temaga koos olen, olen tahtmatult jälginus tema ülespoole ronivat juuksepiiri ja mõelnud, et terane ja tore, ei köida ta mind enam sellisel viisil kui kunagi ammu. Ja et kohe saabub mu armastatud projektipoiss. Siiski olen ma kergelt endast väljas: kas ei peakski olema, kui su oma unenäod sinuga sigatsevad.

ülepeakaela

2006-11-22T03:47:00.000-08:00

Ma olen juba umbes kakskümmend kordasaanud poolshoki ja hirmsa südamevalu, sest ta pole mu sms-ile voi meilile piisavalt kiiresti vastanud. Möte hajub kuskile laiali pidevalt, keereldes enamasti projektipoisi ümber. Ka unes, ka esimese hommikuideena, ka koolis, ka tööl. Üldiselt teen ma iseendale ka nalja, aga ma leidsin, et väga pole vaja enam vastu punnida, nagunii on olukord juba kontrolli alt väljas. Olgu siis täiega.

täitsa pael

2006-11-20T01:39:00.000-08:00

No kui käid mitu korda väljas ja ikka üksteist ei katsu vöi vaatad ainult konspekte ulatades silma, pole lihtsalt öige asi. Kui pärast esimest kirglikku projektikoosolekut ei suuda oodata, millal teineteist uuesti näha saab ja olgem ausad, teineteisel riided seljast rebida önnestub, vat siis on. Ma olen armunud. Täiega.

Tere tagasitulemast keskkooli

2006-11-15T12:39:00.000-08:00

Täna kui ta mulle mu vihiku tagasi ulatas, vaatas ta mulle tavalisest kauem oma imekaunite siniste/pruunide/hallide silmadega otsa.

Teise tunni ajal istus ta mu selja taga. Patsist ei sikutanud, kuid sosistas mõned naljakad laused.

Aga pärast kooli kadus ta ära, või kadusin mina, nii et jällegi ei tekkinud võimalust temaga kauem aega koos veeta. Ma olen täiesti sees. Ja mul pole umbes keskkoolist saadik seda juhtunud, et miski NII aeglaselt, juba NÄDALAID areneb. Kui päris aus olla, pole ma ikka veel päris kindel, kas ta mu nime teab. Ma tean ainult, et tema teeb iga minu koolipäeva põnevamaks.

Liisbet, teie pakihoid ja hotell

2006-11-14T10:21:00.000-08:00

Ei, mind apsaluutselt ei koti, et sa viimasest marsast maha jäid. Et sa võtmed ära kaotasid. Et su korterikaaslane kepib kõvahäälselt. See ei ole üldse mingi põhjus, miks sa võiksid suvalisel nädalapäeva õhtul, kui normaalsed inimesed on töösse sukeldunud, mulle helistada ja öömaja paluda. Ja see, et ma sinuga eelmisel nädalal magasin, ei legitimiseeri su nõudmisi mitte vähimalgi määral. That was bloody last week!

Ja kas me juba ei lõpetaks seda pakihoiu-mängu! Alles olin ma lahti saanud mingitest dokumentidest, mis üks idioot hommikul siia unustas kui teine oma mobiiltelefoni sujuvalt mu teki sisse oli jätnud. Mis toimub!? Need Smith vol 1, 2 ja 3 on üks hullem kui teine.

Saatke palun midagi kvaliteetset!!!

Rokkiv reduktsionism

2006-11-12T02:59:00.000-08:00

Olin ennast mähkinud hirmsasse kahetsusse: seletasin, kuidas ma olen pärast Thomast läinud nii kinniseks ja ei suuda end üldse avada; kuidas ma oleksin pidanud Janiga intensiivsemalt suhtlema, mitte nautima no strings attached deitimist, kuidas kõik oli minu ebaadekvaatse käitumise tulemus.

"Äh, misasja sa plärad", sekkub ku kallis sõber Karl. "Sa ju tead väga hästi, et see oli lihtsalt egolaks, et mingi paks mõrd su mehe ära võttis. Ega sa ju muidu seda Jani poleks tahtnud."

Kahjuks pidin jälle tunnistama, et Karlil oli õigus. Kuigi vahel see natukene häirib mind, et mu sõbrad kõik mu hirmsad armuprobleemid egolaksudeks taandavad, on see enamasti hea vahend neist kiiremini üle saada. Kuigi ma jääksin siiski enda juurde, et kodanik Siim oli rohkem kui egolaks.

Kuid katsu siis sellises keskkonnas näiteks siiralt ja ülepeakaela armuda, kus kõik tuleneb sellest, kas mu ego parajasti oma suurust või värvi on muutnud.

TÜRAMAEIVÕI

2006-11-09T17:22:00.000-08:00

Mingi ilgelt pissed off ja natuke pissed chick on siin. Okei. Kõik algas võib-olla kuu aega tagasi, kui ma läksin koolipeol ühe kena poisiga rääkima. Hirmus tore ja sõbralik. Siis imbus mingit muud rahvast sinna, muuhulgas see tsikk Reet, kes hakkas oma napsuses olekus minu kena poissi katsuma. Kuna jutt läks tsikkidesuudlemise peale, siis suudlesin Reeta, ikka selleks et teda eemale peletada ja oma kenale poisile näidata kui äge ma olen. Aga kuna selle kena poisi ümber läks tsikkideparv ikka liiga tihedaks tõmbasin ma jee. Ja viisin sel öösel hoopis Jani koju, ainult selleks, et temaga köögilaua taga lamiseda ja teed juua ja hästi hästi läbi saada.

Reedal oli aga see kena poisi värk täitsa meelest läinud pärast ja ta otsustas minusse armunud olla hoopis. Kuna see tibi pole minu jaoks eriti atraktiivne ja pealegi on tal mees olemas, olen üritanud temaga viisakat, aga sõbralikku distantsi hoida nüüd. Janiga olen paar korda väljas käinud ja tore on olnud. Mitte midagi kuidagi romantilis-seksuaalset though.

Ma arvan ikkagi, et on ilgelt nõme, et kui Reet tänasel peol aru sai, et ma ei kavatse temaga asju teha, võttis ta konkreetselt Jani rajalt maha. Nõme hoor. Ma vihkan neid mõlemaid ja ma olen jälle üksi oma voodis ja täiest kuival, ei mingisuguse tulevikuperpektiiviga.

Vähemalt olen ma kõige targem, ilusam ja toredam. Nad lihtsalt pole sellest aru saanud veel.

bäkkk

2006-11-08T13:26:00.000-08:00

liisbet says:
kas ma peaksin olema considerably kõhnem, et neid noori mehi saada?
kleo says:
ma arvan et jätka oma aeglase kõhnumise skeemi ja kui sa seal oled või isegi polele teel siis on sul nagunii juba selline ropp enesekindlus, et sa võid iga noore kelleiganese rajalt võtta nagu küpse õuna
liisbet says:
mul on see enesekindlus isegi praegu
kleo says:
noh, aga intelligentseid mehi saab enesekindluse mitte kõhnusega
liisbet says:
ja kui ei saa, siis nad on homod onj
kleo says:
sädli mostli jes