Natuke tagasi

Ma tunnen, et pean jälle kirjutama hakkama. Vahepeal on nii palju juhtunud. Ennekõike see, et juba kaheksa kuud tean, et minu eest ei kirjuta enam keegi. Mul pole kedagi, kelle selja taha pugeda. Ja kui ma, veiniklaas käes, üle selle tumepunaste sametkardinatega sel tapvalt palaval juunipäeval nendega kõnelesin, siis see oli tegelikult minu sõnum. Et jou, ma olen nüüd siin. Mina olen see, kes alles jäi ja kuigi see on kõik nii kohutavalt jube ja ebaaus - ja valdav enamik teist ei mõista seda kunagi - olen ma siin et asju edasi teha, nii et pidage mind silmas. Ma ei rääkinud sel hetkel otseselt kirjutamisest. Pigem sellest, kuidas K töös ja elufilosoofias ning selles, mida mina teen, on palju ühist ning ma kannan seda oma valdkonnas edasi.

Võibolla sellepärast, et mul on lõpuks mingit jaksu, võibolla sellepärast, et mind on jälle tabanud rahutus, või enese ümberkujundamisprojekt, olen ma jälle siin. Ja mu esimene emotsioon oli, et need täiesti krüptilised ja ebastabiilsed sissekanded ei ole tegelikult sugugi nii pahad. Võibolla sellepärast, et osaliselt on minu rahutus seotud kellegagi, kes kirjutab luuletusi, olen ma tõsiselt hakanud mõtlema, et peaksin hakkama kirjutama. Minu esimene projekt on natuke tõlkida. Mul on liiga palju inimesi, kelle eesti keel on liiga vilets, et mitte mõista sügavust, tolerantsust, mõtlikkust ja peent irooniat K kirjutistes. Ja ma tunnen, et ma peaksin oma mõtteid, tähelepanekuid läbielatud hetki kirja panema. Ma lihtsalt ei tea veel, kuidas. Ma pole kunagi suurem asi poeet olnud, ning see sonett on selle blogi üks kõige piinlikum harjus. Väikevormid? Romaan? Ma ei ole piisavalt küps suurteose kirjutamiseks. Ma ei tea veel seda vastust. Aga see on lihtsalt mingi eelhoiatus, mingi lubadus iseendale, et seekordne kasvamine ning rahutus peaks leidma mingi keelelise vormi.