Walk on by

Torgib ja torgib, meenub alati mingites konkreetsetes olukordades. Alles viimastel päevadel hakkavad tekkima mõtted, et fookus on kuskil mujal. Sellise torkimise asemel peaksid mind uuesti torkima hakkama üldinimlikud küsimused sellest, kuidas elada õiget ja head elu, kuidas olla tasakaalukas, huvitav ja õnnelik inimene. Need uued mõtted murravad väga visalt läbi, aga see on jällekord nii vabastav tunne kui meenub, et minu sees on ka üks mõistliku inimene, keda huvitavad muud küsimused kui armukesed, kes tagasi Cambridge, Massachusettsisse või Afganistani lendavad.

Et ma oskan jälle üksi olemisest rõõmu tunda ja seda aega hinnata. Koos iseendaga mingeid mõnusaid asju teha ja kogu aeg ei torgigi. Ja siis kui üks vana, aastaid tagasi tekkinud, aga ettevaatlikult sügavkülma on hold asetatud keemia järsku kusagilt välja hüppab ja minuga hirmsal kombel flirtima hakkab, on mul fix käes. Ei midagi tõsist, ei mingeid rumalusi, väike flirt ja mulle meenub, et ma olen endiselt hot ja et mulle on kunagi elus meeldinud ka teised mehed peale selle tobeda armukese.

Maailm on suur ja täis ägedaid asju ning mingid asjad ja väärtused on vist ka minu jaoks paigas. Avanti, suvi ja kingapoed ootavad. Äkki ka küpsem ja tasakaalukam mina.