When will we get the time to be just friends

- kuidas su vahepeal läinud on?
- nii ja naa, ma ei tea, kuidas siin suures korteris oma aega sisustada, imelik on üksi olla, eriti kui on selline saun ja rõdu...
- saun, wow
- ma kutsuks su külla, aga see läheks kindlasti käest ära
- kahtlemata
- parem harjutame skaibis sõbrad olemist, on turvalisem /jah, nuuks, see on oluliselt mõistlikum, ma nüüs lõpetan selle vestluse/
- aga turvaline on igav...
- no tule siis külla, ma ootan

Ja ma olin nii õnnelik, suutsin temaga lõpuks natuke loomulikumalt suhelda. Lobin-lobin. Mõlemapoolne empaatia, mõlemapoolne emotsionaalne suhestumine, jälle natuke rohkem enese avamist. Sellist avamist, kus tulevad välja ka iseloomu nõrgemad, ausamad ja räpasemad küljed. Nii saabki ju lõpuks sõbraks, iga korraga natuke rohkem.

Jah, selle vahele ohjeldamatut füüsilist koosolemist, mul on tunne, et kannan tema lõhna, tema lähedust endaga veel päevi kaasas. Salajane öine maailm, mil pole päevamurede ja tegemistega midagi pistmist. Mis ei satu sellega konflikti, kuid mille olemasolu kuidagi toidab, aitab hakkama saada.

Kahjuks on Liisbeti igavene saatus see, et enamus peategelasi tuleb välismaale saata. Enne, kui lood lõppevad, konsolideeruvad, muutuvad igavaks igapäevaeluks, lahkub protagonist. Nagu Naaber kunagi Haagi läks, pean ma oma praeguse armastatu jällegi mõne päeva pärast ära saatma. Ütleme näiteks Afganistani. Või Cambridge, MA-sse. Aga mul on tunne, et need vestlused, see soe pilk ja tema lõhn täidab mu maailma veel mõneks ajaks...