Fool me once...

There's an ... fool me once, shame on — shame on you. Fool me — you can't get fooled again."

Iseenda rumalus paneb üles otsima kuldseid ja väga tarku tsitaate. Jaa, tark president oli. Umbes sama tark kui kolmekümnendatele lähenev küps naisterahvas, kes end kaks korda lohku tõmmata lasi.

Kui ma arvasin, et kui me uuesti lähemalt suhtlema hakkasime, on mul ka mingi sõnaõigus, millal ja kuidas me kohtume, siis ma eksisin. See et ta teatas eile, et tal on uni ja et ta äkki jääb pärast õhtusööki magama (mis juhtuski), oli esimene üsna obvious sõnum. See, et me täna seltskonnas vaevalt rääkismime ja ma üksi pisarais ja purjus koju vaarusin, oli teine.

I'll keep in touch, for sure, oli tema ainus hüvastijätusõnum. Palju õnne sulle seal Afganistanis ja Cambridge Massachusettsis, ole jah in touch ja kirjuta iseendast ja kui huvitav sul seal on. Mina kaon nüüd ka ära ja võtku mind George Bush kui ma end kolmandat korda lollitada lasen. Vähemalt oli minu lahkumine täna kerge ja elegantne, ta ei saa kunagi teada sellest, et korraks oli mul jälle tunne, et ah kui naeruväärselt eluõnn mul nurjus.

Lumepalli asemel tabas mind teel koju joobes soomlane, kelle eest osavalt ära jooksin, ja homme on jälle argised mured ning need sädelevad soojad silmad jäävad aina kaugemale, kuni lõpuks hajuvad.

Kui olen oma paljusid eelmisi haigetsaamisi klassifitseerinud kui egolakse, siis seekord ma nii ei teeks. Aeg on edasi läinud, ma olen selline nagu olen, ma teen oma asja ja teen seda vaatamata igasugu meesteteemale. See pole oluline, kas ma olen kellestki ilusam, targem või seksikam. Ilmselt ei ole, aga need asjad ei mängi enam rolli. See polnud egolaks, see on kurbus sellepärast, et midagi oli balansist väljas - minu poolt oli palju rohkem armastust kui tema poolt. Ta teadis seda, kasutas seda oma suva järgi ja oli järelikult täielik asshole. Mul on kurb, et asi polnud tasakaalus ja et mõned inimesed on tõprad. Sel pole midagi pistmist sellega, kas see teine blond on kõhnem või naljakam kui mina.

Jälle kord su hellus äratas mus looma...
can't be fooled again

When will we get the time to be just friends

- kuidas su vahepeal läinud on?
- nii ja naa, ma ei tea, kuidas siin suures korteris oma aega sisustada, imelik on üksi olla, eriti kui on selline saun ja rõdu...
- saun, wow
- ma kutsuks su külla, aga see läheks kindlasti käest ära
- kahtlemata
- parem harjutame skaibis sõbrad olemist, on turvalisem /jah, nuuks, see on oluliselt mõistlikum, ma nüüs lõpetan selle vestluse/
- aga turvaline on igav...
- no tule siis külla, ma ootan

Ja ma olin nii õnnelik, suutsin temaga lõpuks natuke loomulikumalt suhelda. Lobin-lobin. Mõlemapoolne empaatia, mõlemapoolne emotsionaalne suhestumine, jälle natuke rohkem enese avamist. Sellist avamist, kus tulevad välja ka iseloomu nõrgemad, ausamad ja räpasemad küljed. Nii saabki ju lõpuks sõbraks, iga korraga natuke rohkem.

Jah, selle vahele ohjeldamatut füüsilist koosolemist, mul on tunne, et kannan tema lõhna, tema lähedust endaga veel päevi kaasas. Salajane öine maailm, mil pole päevamurede ja tegemistega midagi pistmist. Mis ei satu sellega konflikti, kuid mille olemasolu kuidagi toidab, aitab hakkama saada.

Kahjuks on Liisbeti igavene saatus see, et enamus peategelasi tuleb välismaale saata. Enne, kui lood lõppevad, konsolideeruvad, muutuvad igavaks igapäevaeluks, lahkub protagonist. Nagu Naaber kunagi Haagi läks, pean ma oma praeguse armastatu jällegi mõne päeva pärast ära saatma. Ütleme näiteks Afganistani. Või Cambridge, MA-sse. Aga mul on tunne, et need vestlused, see soe pilk ja tema lõhn täidab mu maailma veel mõneks ajaks...

Back to black

Ma kuulasin seda Amy Winehouse'i laulu juba mõned nädalad tagasi ja sain aru, et kuulan seda uuesti kui kuhtub see, et tema läheb tagasi oma naise juurde ja mina tagasi sinna musta. Kuna teisi variante polnudki, siis polnud mingit muret, millega oma kurbust toita. Ja mitte lihtsalt niisama, lauluvideo kujutab endast matust, jällegi mitmekordselt asjakohane.

Palun andke mulle üks uus stiimul, üks uus asendustegevus, midagi uut, et päriskurbust tappa. Kuni jällegi saab asendustegevus keskseks ning selle purunemise kurbust tuleb summutada uue asendusega.

Ma armastan planeerimist. Kas võiks nii, et täna ja homme olen ma kurb, kuulan veel natuke Amy Winehouse'i ja siis liigun edasi? Minu elu ebakindlus tekitab tõsist iiveldust.

Nagu ka see, et lõppes projekt, millel polnud kunagi defineeritud eesmärki ning mis suunatu kulgemisega viis mitteplaneeritud kiindumisemi. You're on your own now, mate. On your own.