uksi sulgedes
Mäletate seda aega umbes kaks aastat tagasi, kui Naaber kolis Haagi, Siimu naise Mariliisi öökappi jäeti punased alukad ja Liisbet pööras oma elus uue lehe? Isegi nii kardinaalselt, et blog vahepeal ära kadus?
Mul on tunne, et nüüd on see sama asi käes, tuleb pöörata uusi lehti, sulgeda teatud uksi selleks, et avada uusi. Mis on viimase kahe aasta jooksul toimunud? Suurt midagi, vaadates harvu sissekandeid ja teemade üheülbalisust. Vähemalt sada korda vähem kui siis kui järjejutus figureerisid veel Naaber ja Siim ja umbkeelsed poksijad ja ma ei mäletagi enam kes.
Samas on mul seda analüüsi ikkagi kuidagi palju raskem teha. Kõik on kuidagi paika loksunud. Projektipoisist on kasvatatud hea mees ning tuleb tõdeda, veel rohkem, on Projektipoiss mind paremaks kasvatanud. Ma juba peaaegu kujutan ette, mis on usaldav ja äärmiselt suure retsiprooksusastmega suhe, ma juba suudan vahel oma tundeid täitsa vabalt väljendada, konflikte vältida, kaastundlik olla ning hinnata kõike seda, mis selle eest vastu saan. Teatud vanus, vaimne tasakaal ning rohkem tervisele mõtlema sundivad asjaolud lubavad mul juba peaaegu ette kujutada stabiilset paarissuhet ja kõike sellega kaasnevat.
Kõike seda vahepeal toimunut, õieti küll seda ühte juba peaaegu aasta tagasi lõppenud intsidenti, on mul siiski raske mõista ja analüüsida ning tunnen end sellele mõeldes ikka veel pisut naljakalt ja ebakindlalt. Mille põhjal ja kuidas sain ma nii metsikult ära armuda? Miks kurat ma üldse midagi ette võtsin? Ja miks pidi see olema selline mõttetu tiinekalik armumine, kus mingit käitumisstrateegiat pole välja mõeldud ning välja saadetavad sõnumid on täiesti seinast seina? Miks oli mul tarvis otsida lähedust, kui seda teiselt poolt absoluutselt ei oodatud? Ja miks ma siiamaani nii kohutavat piinlikkust tunnen, et talle selle õnnetu blogi aadressi avaldasin? Isegi nüüd, kui sellele mõtlen, punastan ohjeldamatult. Ja miks ma pärast seda Kevadloomaga isegi rääkida enam ei julgenud ega osanud?
Aeg-ajalt igatsen teda, sest lihtsalt tahaksin arutada maailma asju, lõpetada huvitavaid ideid, mis ripakile jäid, peegledada mingeid mõtteid. Aga ma tean, et ma üldse, absoluutselt ei helista talle, sest ühest küljest on seesama piinlikkustunne nii hirmus suur ning teisest küljest valdab mind hirm, et mu emotsionaalne tasakaal jälle uppi lüüakse. Ja ma olen tige, jumala tige, et ma ei saa ja ei oska pidada Kevadloom-sõpra. Kui seda ka kunagi proovima peaksin, arvan, et õhu klaarimiseks peaksin temaga sellest kõigest rääkima. Ning selleks mul veel jõudu, julgust ja oskusi ei ole.
Niisiis katsungi ma selle ukse nüüd täiesti sulgeda. Loomulikult on see kogu aeg rohkem koomale vajunud samal ajal kui teised inimesed ja emotsioonid mu igapäevased mõtted vallutanud on. See on ainult see pehme põnts, mis käib, kui ma ukse korralikult kinni tõmban.
Ja see on kõik, mis ma sellest peatükist kaasa võtan, selle müstilise ja pisut ebamugava kogemuse, mida ma vist kunagi lõpuni seletada ei suuda. Ning lootuse ja usu stabiilsetesse suhetesse, mille kallal kumbki pool vaeva näeb.
Mul on tunne, et nüüd on see sama asi käes, tuleb pöörata uusi lehti, sulgeda teatud uksi selleks, et avada uusi. Mis on viimase kahe aasta jooksul toimunud? Suurt midagi, vaadates harvu sissekandeid ja teemade üheülbalisust. Vähemalt sada korda vähem kui siis kui järjejutus figureerisid veel Naaber ja Siim ja umbkeelsed poksijad ja ma ei mäletagi enam kes.
Samas on mul seda analüüsi ikkagi kuidagi palju raskem teha. Kõik on kuidagi paika loksunud. Projektipoisist on kasvatatud hea mees ning tuleb tõdeda, veel rohkem, on Projektipoiss mind paremaks kasvatanud. Ma juba peaaegu kujutan ette, mis on usaldav ja äärmiselt suure retsiprooksusastmega suhe, ma juba suudan vahel oma tundeid täitsa vabalt väljendada, konflikte vältida, kaastundlik olla ning hinnata kõike seda, mis selle eest vastu saan. Teatud vanus, vaimne tasakaal ning rohkem tervisele mõtlema sundivad asjaolud lubavad mul juba peaaegu ette kujutada stabiilset paarissuhet ja kõike sellega kaasnevat.
Kõike seda vahepeal toimunut, õieti küll seda ühte juba peaaegu aasta tagasi lõppenud intsidenti, on mul siiski raske mõista ja analüüsida ning tunnen end sellele mõeldes ikka veel pisut naljakalt ja ebakindlalt. Mille põhjal ja kuidas sain ma nii metsikult ära armuda? Miks kurat ma üldse midagi ette võtsin? Ja miks pidi see olema selline mõttetu tiinekalik armumine, kus mingit käitumisstrateegiat pole välja mõeldud ning välja saadetavad sõnumid on täiesti seinast seina? Miks oli mul tarvis otsida lähedust, kui seda teiselt poolt absoluutselt ei oodatud? Ja miks ma siiamaani nii kohutavat piinlikkust tunnen, et talle selle õnnetu blogi aadressi avaldasin? Isegi nüüd, kui sellele mõtlen, punastan ohjeldamatult. Ja miks ma pärast seda Kevadloomaga isegi rääkida enam ei julgenud ega osanud?
Aeg-ajalt igatsen teda, sest lihtsalt tahaksin arutada maailma asju, lõpetada huvitavaid ideid, mis ripakile jäid, peegledada mingeid mõtteid. Aga ma tean, et ma üldse, absoluutselt ei helista talle, sest ühest küljest on seesama piinlikkustunne nii hirmus suur ning teisest küljest valdab mind hirm, et mu emotsionaalne tasakaal jälle uppi lüüakse. Ja ma olen tige, jumala tige, et ma ei saa ja ei oska pidada Kevadloom-sõpra. Kui seda ka kunagi proovima peaksin, arvan, et õhu klaarimiseks peaksin temaga sellest kõigest rääkima. Ning selleks mul veel jõudu, julgust ja oskusi ei ole.
Niisiis katsungi ma selle ukse nüüd täiesti sulgeda. Loomulikult on see kogu aeg rohkem koomale vajunud samal ajal kui teised inimesed ja emotsioonid mu igapäevased mõtted vallutanud on. See on ainult see pehme põnts, mis käib, kui ma ukse korralikult kinni tõmban.
Ja see on kõik, mis ma sellest peatükist kaasa võtan, selle müstilise ja pisut ebamugava kogemuse, mida ma vist kunagi lõpuni seletada ei suuda. Ning lootuse ja usu stabiilsetesse suhetesse, mille kallal kumbki pool vaeva näeb.
posted by Liisbet at
4:37 AM
|
0 comments
