Everyone's got something to hide...

...except for me and my monkey
Selleks, et jälgida järgmist arutelu, pean ilmselt andma järgmised update'id

1. Ma olen lisaks sellele esimesele vahepeal ära kaotanud veel KOLM mütsi
2. Ta siiski absoluutselt helistas. See ajas need esmased Lust-hormoonid rohkem veel segadusse ja ma ei suutnud üldse oma tööle keskenduda. Mis on jube nõme kui sa tead täpselt, et tegu ei ole mingi romantilise armastuse, vaid oksütotsiini ületootmisega. Aga me pole kohtunud vahepeal, muud asjad on ees olnud.
3.Ees oli muuhulgas see, kellele ma ei oska isegi mingit iseloomustavat nime panna. Kutsume teda konspiratsiooni huvides Sebastianiks. Pruunid silmas, tappev naeratus ja päris lõbusad suudlused.
Ja siis teisel õhtul mitte midagi. Kolmandal mitte midagi. Müsteerium. Mees nagu maeiteamis.
4. Projektipoiss, kellega sai koos möllata, nalja teha, asjadest rääkida kõik oma sigadused üles tunnistada ja nende üle vaikselt itsitada.
5. Telefonivestlus Sebastianinga, kellel on reality kicki ajel tekkinud tüdruksõber, kelle 30ndat sünnipäeva me kõik koos tähistama peaksime.
6. Mina salgan endiselt Sebastianile ja avalikkussuhetele Projektipoisi olemasolu. Nagu Sebastian minuga tegi ja mina nende teistega.

Nüüd võiksin ma täiesti Seksjalinlikult küsida. Mis on hiliskahekümnendate- varakolmekümnendate tüüpidel viga, et nad varjavad oma ametlikke GF-e ja BF-e eriti ülepiirilistes ja välismaistes situatsioonides? Nad kas lõbutsevad natuke niisama, tunnevad 48 tunniks (oksütotsiin), et nad maailma kõige meeletumalt armunud, mängivad vaatavad, ega uut peaauhinda saadaval ei ole ning naasevad siis väga rahulikult oma püsikallimate juurde, vastavalt suhtekultuurile ning kokkulepetele kas tunnistavad või ei tunnista kõike korralikult üles ning jätkavad oma ülepiiriflingidega heal juhul sõbra või kolleegi tasandil.

Seksjalinlikult: kui palju sellest on see, et me ei taha paikseks jääda ja kui palju on see jällegi egoteema? Kas pole mitte maailma kõige lahedam kellegagi flirtida, tunda end noore, ilusa ja ihaldatavana? Ja kui järsku ilmub vaateväljale tüdruksõbra 30s, siis kas pole mul õigust solvumise märgiks suhted katkestada? Vaatamata sellele, et ma Sebastianile kunagi Projektipoissi ei maininud?

ta ei helista mulle üldse...

....absoluutselt! Kui pärast lõbusalt koosveedetud ööd (peaaegu siivsat) saadetakse mulle meil paludes minu telefoninumbrit, ütleb see mulle, et äkki inimene soovib mind veel kunagi näha. Ja nüüd, kui ma siis ise helistan, ei võta ta vastu.

Selleks, et mitte närvilisusesse ära surra, tegin kõiki neid asju, mida tarvis, st käisin jõusaalis ja solaariumis. Oleksin shoppama ka läinud, aga oli juba liiga hilja. Selle asemel kaotasin hoopis oma mütsi ära.

Ja ei mingit krdi telefonikõnet. Mis tegema nüüd pean?

Sex and Tallinn?

Kogu oma hirmus tähtis ja busy ja tore olemise juures olen siiski leidnud mõned tunnid aega, et uuesti üle vaadata kunagise kultussarja Sex and the city osasid. Võibolla olen pealiskaudne ja tobe inimene, kelle suurimad rõõmud elus on rose vein ja ameerika teleseriaalid, või siis hoopiski leian, et Sex and the city on hilismodernsuse üks parimaid väljendusi, mis tungib sügavale meie aja iseloomu ning toob elavate näidetega välja selle, mida Giddens kunagi nii seksikalt esitada ei suuda.

Samas on selle sarja vaatamine viinud mind ka arusaamani, et Eesti ei ole kohe üldse mitte New York. Sex and the citys inimesed muud ei teegi kui deidivad või kepivad ning atraktiivseid, kuigi sigasid mehi on seal lausa jalaga segada. Üle umbes saja aasta sattusin reedel kohvik Moskva ülakorrusele ning esilagu tundus mulle, et see ongi selline ilusate noorte ja suhtlemisaltide noorte inimeste koht. Et kõik on peaaegu nagu lahja New York, lihtsalt, esindatud on 20-midagid 30-midagite asemel, sekka vürtsiks mõni soome turist. Kuni noormees kõrvallauas oma taldrikusse oksendas ja siis ise selle kõige sisse magama jäi. Ei no tere tulemast deitimisele!

Ning otse vastupidiselt New Yorkile ei ole siin võimalik ka kedagi oma ammukestnud sümpaatiatest üles korjata. Eelmisel aastal oli minu vallaliste, heteroseksuaalsete ja pandavate eesti meeste nimekirjas kaks nime. Eile jooksin kokku ühega neist. See, et mu vererõhk endiselt kuhugi lakke läheb, kui teda näen, ei ole piisav põhjus, et temaga regulaarselt suhelda. Liiga ohtlik. Täna kohtusin teisega neist. Ma arvan, et nägin teda viimati sügisel ning tutvusin ka siis tema uue GF-iga. No sellest GF-ist on vahepeal saanud seitsmendat kuud rase seaduslik abikaasa.

Niisiis vastupidiselt sellele, mida ma teeksin New Yorkis, veetsin ma viikendi jällegi valdavalt voodis koos kahe surnud prantslasega, härra filosoof F-ga ning sotsioloog B-ga ning ma arvan, et kui nende kahe tüüpi stiil oleks kohati pisut vähem ise-oled-loll-kui-mu-pooleleheküljelistest-krüptilistest-seletustest-aru ei -saa, siis oleks mul siin Tallinnas peaaegu sama lõbus kui New Yorkis. Oksendagu nad siis Moskvas oma taldrikusse niipalju kui tahavad.