no hope no love no glory...

...no Happy Endings? Aga see on selline klassikaline muinasjutt. Kui Tuhkatriinu arvas, et aitab juba küll Printsiga kohvi joomisest ja rannas luikede vaatamisest, otsustas ta Printsiga seksida. Pärast seda sai Tuhkatriinu aru, et Prints on
a) nii lootuselult mittecommittiv, et sealt elu sees midagi edasi ei arene
b) (mida Tuhkatriinu oma haprale egole eriti tunnistada ei tahtnud), ta lihtsalt ei huvitanud Printsi piisavalt, et see midagi ette võtta viitsiks.

Siis ei teadnud Tuhkatriinu enam, mida endaga pihta hakata, sõi kõigepealt ära hunniku Taani lagritsaid, aga kuna need teda lõplikult ei uinutanud, vaatas ta hoopis telekat ja karjatas ainult siis üle terve korteri Persse! iga kord kui kogu Printsi-lugu talle meelde tuli. Mis oli vaid iga kümne minuti tagant. Samuti suutis ta käituda Projektipoisiga (nimetame teda loo konteksti huvides näiteks Kurjaks Kuningaks) täiesti normaalselt, sest Tuhkatriinu oli noor ratsionaalne naisterahvas, kes mõistis, et oma vaimse tervise huvides peaks ta vähemalt mingisugust meest pidama ning see KK poolgi kuningriiki kulub marjaks ära, kui kõige hullem südamevalu järele annab.

Pärast seda keeras Tuhkatriinu rahulikult magama ja magas seni kuni talle meenus, et Prints raisk ei tööta kahjuks mitte seitsme mäe ja mere taga, vaid hoopis esimese korruse teenindussaalis, kus kristallkingakesi poetades lõunale joostes on imelihtne talle otsa joosta. Pealegi tundus Tuhkatriiinule läbi une, et ta on siiski peaauhinnast ilma jäänud, ning tegelikult on see heal juhul mõne seebika kõrvaltegelase tähtsusetu feiluur ning mitte kaunis ja glamuurne Õnneliku Lõpuga muinasjutt. Hommikul ärkas ta, pisut paha maitse suus. Keskpärane oli olla.