Hunger hurts, but starving works, when it costs too much to love

Täna tahaksin ma erilist soojust, austust, tänu, krediiti ja respekti and kolmele tüübile. Nad keegi ei ole igapäevaselt minu ümber, vaid tegelikult üsna marginaalsed kujud minu argimõtetes. Kuid neil oli õigus, nad on head ning neil oli mulle midagi öelda.

Kõigepealt Kleo mees. Kui kuradi tüütu see tookord oli kui olime kolmekesi sööma sõitnud ning sain Kleole oma uutest läbielamistest rääkida ainult siis, kui Martin kempsus käis. Lõpuks ei pidanud me enam vastu ning esitasin Martinile hüpoteetilise situatsiooni oma sõbrannast, kellele poiss ütleb, et sa oled äge küll, aga ma praegu ei saa suga asju teha, mul on süda katki. Mis sa arvad, millal see poiss siis midagi mu sõbrannaga ette võtab, küsisin Martinilt. Hee, mitte kunagi loomulikult. Kui ta praegu midagi ei taha, siis ta lihtsalt ei tahagi ja nii jääbki. Vestlus jäi tol ajal sinna paika, ilmselt tundus meile, tibidele, et Martin on oma äärmiselt rohmaka psühholoogilise analüüsiga täiesti puuse pannud, asjad pole kunagi nii lihtsad ning küll juba meie teame paremini. Respekt sulle, Martin. Kleo arvas, et läheb ehk liiga uhkeks kätte ära, kui talle teatada, et tal õigus oli, kuid ma kavatsen edaspidi kindlasti tähelepanelikumalt kuulata, mida tal öelda on.

Selle teise inimese üle, kellele täna Respect tahan hüüda, on mul eriti hea meel. Nimetame teda Borcaks, sest niimoodi ta ennast ise aeg-ajalt nimetas.17-aastane Borca tundus mulle üks täiesti mõttetu, loll ja naiivne tibi. Käib ja emotsioonitseb, ei suuda olukordi adekvaatselt analüüsida ning nutab taga seda, mis kunagi tema oma ei olnudki. Ja siis tegin ma eile midagi samasugust, mida tegi Borca umbes kaheksa aastat tagasi, kui ta ühele noorele Kevadloomale pisikese paberitüki taskusse pistis, kus kirjas et tal ikka veel tunded on. Liiga kaua elasin ma illusiooniga, et olen kohutavalt palju huvitavam, toredam, targem ja ilusam kui see 17-aastane. Aga tegelikult olen täpselt samasugune. See tähendab ka, et mul on endiselt olemas need head omadused, mis Borcalgi olid. Kas ei ole mitte kõige kihvtim üldse olla võimeline unistama ja armastama ning kangekaelselt edasi tormama kui ka kõik lootus on läinud, teha seda sellise intensiivsusega nagu ainult tiinekas suudab? Respect sulle, Borca, et sa alati kõigepealt üritasid saada seda, mis oli sinu meelest peaauhind, enne kui lohutusauhinnaga leppisid ning selle enda jaoks tööle panid. Ja respect sulle; Liisbet, et suudad aeg-ajalt käituda ja tunda nagu 17-aastane. Minus valitseb oluliselt suurem sisemine rahu nüüd, kui see teine enam sellele esimesele oma üleolekut tõestada ei proovi.

Ja lõpuks, minu austus Fiona Applile, sest alati on olnud kõige mõnusam olla kurb kuulates Paper bagi. Aga kunagi varem ei ole see laul olnud nii palju minust endast.