vastik

Veetsin viikendi Projektipoisiga ning meil oli tore koos. Me ei kakelnud mitte ühtegi korda. Seks oli jumalik, nagu alati. Pärast untsuläinud suve näen küll rohkem oma nõrku külgi, olen kriitilisem, kuid samas tajun rohkem ka oma potentsiaalseid vigu ning üritan neid vältida. Samas oli minu peas vist kogu aeg kaks paralleelset mõtet: projektipoiss ning kevadloom. Vahepeal unistasin toredatest asjadest, mis ma koos kevadloomaga teha võiksin, samas nautisin täiega väikeseid ja armsaid asju, mis projektipoisiga koos olemise nii mõnusaks tegi. Olin peaaegu unustmas kõike karjumist, lendavaid esemeid, solvunult minemajooksmisi ning that's it! hüüdmisi.

Ma saan homme Kevaadloomaga kokku. Nagu Kleole seletasin, tähendab see minu jaoks romantilise potentsiaali eksploreetimist, sest kui ma seda ei teeks, võiksin vist eluks ajaks selle pärast ohkama jääda. Samas on mul selline tunne, et ükskõik mis ka edasi saab, olen projektipoisile konkreetselt noa selga löönud, sest niimodi üks korralik GF ei käitu. Mul on tunne, et elan korraga nii mitmes üksteisega vastuolus olevas reaalsuses, et lõpuks ei saa ma isegi aru, milline neist õige on ning ma ei salli enam iseennast, kuna olen teisi alt vedanud.

Ausalt öeldes on eelnev elevilolek Kevadloomaga kohtumise pärast asendunud hirmsa kahtlus-ja süütundega nning vähemalt hetkel tundub Kleo nõuanne kohtumist nautida kui kõige võimatum asi maailmas. Ning mul pole aimugi, mida homme selga panna.