Emotsioon metsique

Metsik tunne. Tuleb see punasest veinist, või mingisugusest laiemast oma olukorra tunnetamisest? Just nagu see 17-aastane tüdruk neis päevikutes, ihkan ma rohkem ja rohkem meeletut, kõikehõlmavat armastust. Ja on see mingitel eluhetkedel tulev tunne, mis endaga tegelemist nõuab, või on see liigne päevikulugemine, mis ühel hetkel üle võtab umbes nii nagu Tom Riddle’i päevik Harry Potteri umbes kolmandas osas Ginny’ga tegi?

Ma ei tea, kuidas päriselus käitutakse. Kas oleks mõistlik mingid variandid proovimata jätta ning lõppkokkuvõttes tunda et sum total’ina saadi vähem haiget? Või pole kõiki riske võtmata elu nagu täisväärtuslik elu. Kui palju terve mõistuse ja töövõime säilitamine siin üldse rolli mängib, kas need peaks kuidagi sisse arvutama?

Kas on ok olla vaid keskpäraselt rahul oma praeguse suhtega ning igatseda midagi mis vähemalt minu unistustes oleks käige ägedam asi maailmas üldse? Ja kas täiskasvanud inimesel on üldse mõistlik niimoodi halada? Äkki kuuluvad sellised ebakindlad halamised pigem tiinekapõlve ja täiskasvanud inimesed teevad mõistlikke ja kalkuleerivaid otsuseid?

Ma ei taha üksi olla. Ma ei taha võtta ühtegi riski, mille potentsiaalseks lõpptulemuseks n see, et ma olen üksi ja katki. Aga ma ei suuda lõpetada spekuleerimist teemal, mis saab siis, kui kõige ägedam asi üldse juhtub…