Emotsioon metsique

Metsik tunne. Tuleb see punasest veinist, või mingisugusest laiemast oma olukorra tunnetamisest? Just nagu see 17-aastane tüdruk neis päevikutes, ihkan ma rohkem ja rohkem meeletut, kõikehõlmavat armastust. Ja on see mingitel eluhetkedel tulev tunne, mis endaga tegelemist nõuab, või on see liigne päevikulugemine, mis ühel hetkel üle võtab umbes nii nagu Tom Riddle’i päevik Harry Potteri umbes kolmandas osas Ginny’ga tegi?

Ma ei tea, kuidas päriselus käitutakse. Kas oleks mõistlik mingid variandid proovimata jätta ning lõppkokkuvõttes tunda et sum total’ina saadi vähem haiget? Või pole kõiki riske võtmata elu nagu täisväärtuslik elu. Kui palju terve mõistuse ja töövõime säilitamine siin üldse rolli mängib, kas need peaks kuidagi sisse arvutama?

Kas on ok olla vaid keskpäraselt rahul oma praeguse suhtega ning igatseda midagi mis vähemalt minu unistustes oleks käige ägedam asi maailmas üldse? Ja kas täiskasvanud inimesel on üldse mõistlik niimoodi halada? Äkki kuuluvad sellised ebakindlad halamised pigem tiinekapõlve ja täiskasvanud inimesed teevad mõistlikke ja kalkuleerivaid otsuseid?

Ma ei taha üksi olla. Ma ei taha võtta ühtegi riski, mille potentsiaalseks lõpptulemuseks n see, et ma olen üksi ja katki. Aga ma ei suuda lõpetada spekuleerimist teemal, mis saab siis, kui kõige ägedam asi üldse juhtub…

Miks mul ei olnud masterplaani?

Et olgu millal iganes, kuid ma satun õigesse kohta valel ajal. Olgu see nüüd või kaheksa aasta tagasi, kuid temal on ikka tegemist kellestki teisest üle saamisega ning minu jaoks on aeg ja koht vale. Aga viimase kaheksa aastaga olen end niipalju tõestanud, näidanud et ma olen niipalju väärt, et seda tunnistatakse mulle pisut varem kui pärast lahjat kahenädalast deitimist. Mis on objektiivselt võttes täiesti super, tegelikult tähendab see tüübi respekti ning minu vähemat haiget saamist.

Aga tegelikult tähendab see ka, et mul pole hella aimugi, kuidas tüübiga edasi suhelda. Ning millal. Millal ollakse eelmisest üle? Ja miks ma jälle nii valel ajal areenile sattusin? Miks mul ei olnud masterplaani?

Aga tegelikult kardan ma teda nüüd vähem, suhtlen temaga vabamalt. Ning tegelikult on mul hea meel, et ma temas mingigi emotsiooni tekitan. Sest mina sain eile aru, et ta täitsa meeldib mulle. Kui sitt ajastus, olgu siis nii. Äkki võib kaheksa aasta pärast uuesti proovida. Ma olen üllatavalt rahulik. Ma siis ootan mõnda teist korda. Masterplaanidega vist ongi elus kehvasti.

vastik

Veetsin viikendi Projektipoisiga ning meil oli tore koos. Me ei kakelnud mitte ühtegi korda. Seks oli jumalik, nagu alati. Pärast untsuläinud suve näen küll rohkem oma nõrku külgi, olen kriitilisem, kuid samas tajun rohkem ka oma potentsiaalseid vigu ning üritan neid vältida. Samas oli minu peas vist kogu aeg kaks paralleelset mõtet: projektipoiss ning kevadloom. Vahepeal unistasin toredatest asjadest, mis ma koos kevadloomaga teha võiksin, samas nautisin täiega väikeseid ja armsaid asju, mis projektipoisiga koos olemise nii mõnusaks tegi. Olin peaaegu unustmas kõike karjumist, lendavaid esemeid, solvunult minemajooksmisi ning that's it! hüüdmisi.

Ma saan homme Kevaadloomaga kokku. Nagu Kleole seletasin, tähendab see minu jaoks romantilise potentsiaali eksploreetimist, sest kui ma seda ei teeks, võiksin vist eluks ajaks selle pärast ohkama jääda. Samas on mul selline tunne, et ükskõik mis ka edasi saab, olen projektipoisile konkreetselt noa selga löönud, sest niimodi üks korralik GF ei käitu. Mul on tunne, et elan korraga nii mitmes üksteisega vastuolus olevas reaalsuses, et lõpuks ei saa ma isegi aru, milline neist õige on ning ma ei salli enam iseennast, kuna olen teisi alt vedanud.

Ausalt öeldes on eelnev elevilolek Kevadloomaga kohtumise pärast asendunud hirmsa kahtlus-ja süütundega nning vähemalt hetkel tundub Kleo nõuanne kohtumist nautida kui kõige võimatum asi maailmas. Ning mul pole aimugi, mida homme selga panna.

Sügis kevadloomane

Vastik kevadloom. See on vein, mis teeb julgeks ja reedab tundeid ja nüüd ongi kõik nihu ja üks suur tont valla lastud. See, mis ükskõik kelle teisega tunduks lõbus flirt, on Kevadloomaga maailma kõige ohtlikum potentsiaalselt hirmsate tagajärgedega, purustav-põletav mäng. Tema oskab millegipärast mu egoga nii teha, et enesekindlast tibist saab miski väga pisike ja haavatav, kes palub armastust, kuid pole päris kindel kas ta on piisavalt hea, et seda ära teeninud olla.

Ja ma arvan, et Projektipoiss on umbes mitu korda seksikam, kuid Kevadloom puudutab millegipärast hinge nii, et see kuidagi väga väikeseks ja nõrgaks teeb. Ja kohutavalt võimsaks ka.

Kuid jumal sellega Seekord ei torma ja kraba ma enam pimesi midagi, mis oma südamega seal kohal ei ole. Olen siiski piisavalt mõistlik, et olla ettevaatlik, kaaluda ning pisut kauge olla. Veel on mul võimalik säilitada oma päriselu.

Kui me üldse midagi mõistlikku eile rääkisime, siis sellest, et kuidas e tegelikult üldse üksteist ei tunne ja kui palju sellest on kujutlus. Ilmselt õpime nüüd üksteisest rohkem, ning kui tuleb välja, et tegemist oli valeideega, on jällegi taganemistee olemas.

Aga see ei ole see hetk, kus oma järjekordne nõudlik, äkiline, tihti torssis, emotsionaalselt hirmpalju nõudev BF maha jätta. Kuid oh kuidas ma tahaksin normaalset elu. Olgu see siis kleepuv Kesk-Euroopa või mu kodulinn. Tahan kaduda öhe samas, kus minu inimene. Iga öö.