message in a bottle

Tere!

(see on see kiri, mis kunagi kohale ei jõua). Kui Sa praegu online oleksid, sülitakisn ma välja rämeda tõe. You and I, we should get together. Sina, ülespoole nihkuva juuksepiiriga, selgete silmadega ning, mis kõige olulisem, selge mõttega.
Mina, veel selgema mõttega, ilus, tark, ambitsioonikas.

Koos saaksime me rääkida sellest, kuidas asjad tegelikult käivad. Jalutada linnapargis, mägedes ja jõe ääres ning suhestuda, klikkida, liimuda.

Ja siis juua üks latte, üks teatud 500-ühikune punane seguvein ning kaduda käsikäes kleepuvasse öhe. Ja nii lõputult. Sest kui meel põimub, põimub ka süda. Ja selles keskeuroopalikus reaalsuses ei ole Sina ebastabiilne, üleküllastunud, liigemotsionaalne. Ning mina ei ole ebakindel, segaduses ning kriitikavõimeta.

Ja võibolla saaks selle kirja Sinuni jõudes see keskeuroopa reaalsus tõeks, kuid võibolla kaotaksin ma lihtsalt need vestlused liiga üldised, et muutuda isiklikuks, liiga teravad, tihedad ja kvaliteetsed, et tüüdata.