Kaua sa kannatad...

Järjekordne täiesti kurnatud hommik. Võib-olla mitte nii hull kui tookord, kui ma Projektipoiss mu kõrval, ikka oma unenäod Kevadloomaga veetsin. Või siiski sama hull, sest see kisub intensiivsemaks. Pole tarvis muud kui sõbralikku ja huvitavat kolleegilikku lõunasööki, kui mu öine maailm jälle sigatsema hakkab.

Seekord oli me päris armunud ja õnnelikud. Ta seletas mulle, kuidas ta juba tükk aega mind armastanud on ning ma läksin sellega kaasa. Järgnevad stseenid sisaldasid endas kohutavalt palju ninnu-nännut, moosisaiade söömist, jälgimist, kuidas tuvid kõrvalrõdul pesa ehitavad ning siis dramaatilist pööret, kus selgus, et me oleme endiselt tiinekad, tegu on minu vanemate korteriga ning maailma parim seks tuleb kohe sinnapaika jätta, sest vanemad saabuvad koju. Edasi oli midagi minu vanemate katoliku tõekspidamiste ja kondoomide kasutamise kohta. Jah, isegi unes on mul kondoom kaasas. Alati.

Ma lähen tööle, ja sellest saab normaalne päev. Loodetavasti mõjub külmenev ilm ning ma suudan ka emotsiooni pisut maha keerata. Kindlasti tuli see kõik kevadest, mitte Kevadloomast endast. Lihtsalt polegi tarvis temaga lõunat süüa.