Tagasi keskkooli vol 2

Ma ei olnud teda aastaid näinud, kui siis vaid midagi põgusalt kuulnud. Ma arvan, et pärast seda, kui meie lühike ja lahja tiinekaromanss läbi sai, polnudki meil enam milleski eriti rääkida. Kui ta mulle nüüd suvel mingil festivalil ette sattud, olin piisavalt elevil, et ilma suure sissejuhatusea teadada, et meist saavad nüüd kolleegid ja me võime koos lõunal käima hakata. "Ma pean nüüd minema, mul sõbrad ootavad," oli ainus vastus, mis sealt tuli.

Pool aastat hiljem oleme me tõepoolest töö kohvikus mõned mahlad ja kohvid tarbinud nagu ka mõned veinid seltskonnas, arutlenud eriala-ja eluteoreetilistel teemadel. Piisavalt üldine, et mitte muutuda isiklikuks; piisavalt tihe ja kvaliteetne, et köita.

Lugesin mingil hetkel oma tiinekapäevikust, kuidas ma olin sõbrannaga mingit filmi vaatama minemas ja selgus, et nimetatud noormees oli teel oma sõbraga sama tegema. See oli äkki mõned nädalad pärast tiinekaromansi lõppu. ja kuidas me siis neljakesi kinos istusime ja kogu olukord oli totter ja ebamugav ja mul oli nii kahju, et ma kunagi selle lahja romansi ajal temaga kinno ei jõudnud.

See käis mul eile kõik uuesti peast läbi kui ta helistas ja mind kinno kutsus. Hea filmielamus, mõnus tee ja vestlus pärast seda -- piisavalt üldine, et mitte muutuda isiklikuks; piisavalt tihe ja kvaliteetne, et köita.

Ja siis horroröö pika horrorunenäoga, kus ma olen temasse jälle tiinekalikult meeletult armunud, kuid noormees käitus ka unenäos külmalt, või kuidagi ebakindlalt ja minu unenäo-valu on hommikuks muutunud füüsiliseks kurnatuseks. Rahustan ennast: see oli kaheks nädalaks ja need kaks nädalat olid seitse aastat tagasi. Vahel kui temaga koos olen, olen tahtmatult jälginus tema ülespoole ronivat juuksepiiri ja mõelnud, et terane ja tore, ei köida ta mind enam sellisel viisil kui kunagi ammu. Ja et kohe saabub mu armastatud projektipoiss. Siiski olen ma kergelt endast väljas: kas ei peakski olema, kui su oma unenäod sinuga sigatsevad.