We'll always have...

I had not seen him for months, although constantly thought about him. About how kind and gentle person he is. Always so modest, so considerate to others. So fun and easy to talk to. I thought about how we sat next to each other by the subtropical sea. When all had been shared and all that was going to stay with us, was the belief that we’ll always have Paris as well as our normal, sober and strong friendship at home.
I had thought about meeting him again so much. And yes, I made sure that I was wearing a matching bra and knickers when meeting him. I think we were both grinning stupidly, glowing, seeing each other again. It was so natural and easy to get back into a conversation. It was easy to enjoy looking at his beautiful face, to touch him again.
And to laugh, walking in the rain (and agreeing that there is nothing romantic about getting wet). And to kiss. And how easy it was to say that I do not need him to send me home. I will go by myself. After we have laughed some more and smoked a cigarette by a noisy touristy square.
And I am so happy, alone in my freezing bed, knowing that I have the memories of laughing together and the certainty that there will be more of those times avowing our friendship. Never mind the matching bra and knickers. I think I am growing up. I am learning to make my life beautiful rather than complicated. And we’ll always have Paris.

Natuke tagasi

Ma tunnen, et pean jälle kirjutama hakkama. Vahepeal on nii palju juhtunud. Ennekõike see, et juba kaheksa kuud tean, et minu eest ei kirjuta enam keegi. Mul pole kedagi, kelle selja taha pugeda. Ja kui ma, veiniklaas käes, üle selle tumepunaste sametkardinatega sel tapvalt palaval juunipäeval nendega kõnelesin, siis see oli tegelikult minu sõnum. Et jou, ma olen nüüd siin. Mina olen see, kes alles jäi ja kuigi see on kõik nii kohutavalt jube ja ebaaus - ja valdav enamik teist ei mõista seda kunagi - olen ma siin et asju edasi teha, nii et pidage mind silmas. Ma ei rääkinud sel hetkel otseselt kirjutamisest. Pigem sellest, kuidas K töös ja elufilosoofias ning selles, mida mina teen, on palju ühist ning ma kannan seda oma valdkonnas edasi.

Võibolla sellepärast, et mul on lõpuks mingit jaksu, võibolla sellepärast, et mind on jälle tabanud rahutus, või enese ümberkujundamisprojekt, olen ma jälle siin. Ja mu esimene emotsioon oli, et need täiesti krüptilised ja ebastabiilsed sissekanded ei ole tegelikult sugugi nii pahad. Võibolla sellepärast, et osaliselt on minu rahutus seotud kellegagi, kes kirjutab luuletusi, olen ma tõsiselt hakanud mõtlema, et peaksin hakkama kirjutama. Minu esimene projekt on natuke tõlkida. Mul on liiga palju inimesi, kelle eesti keel on liiga vilets, et mitte mõista sügavust, tolerantsust, mõtlikkust ja peent irooniat K kirjutistes. Ja ma tunnen, et ma peaksin oma mõtteid, tähelepanekuid läbielatud hetki kirja panema. Ma lihtsalt ei tea veel, kuidas. Ma pole kunagi suurem asi poeet olnud, ning see sonett on selle blogi üks kõige piinlikum harjus. Väikevormid? Romaan? Ma ei ole piisavalt küps suurteose kirjutamiseks. Ma ei tea veel seda vastust. Aga see on lihtsalt mingi eelhoiatus, mingi lubadus iseendale, et seekordne kasvamine ning rahutus peaks leidma mingi keelelise vormi.

And I question myself again: what is it 'bout men?

Missioonilt koju lastud. Vältimatu kohtumine esmaspäeval. Mäletad nüüd seda fool me once'i, eksole? Ma peaaegu lasin ennast teist korda lolliks teha enne tema lahkumist. Ainult tema seda ei tea õnneks. Aga kolmas kord oleks ju ikka suisa piinlik ja näitaks mingit totaalset õppimisvõimetust. Ole professionaalne. Pärast tööpäeva lõppu mine otse koju, ei mingit koos veinitamist. Hoia distantsi. Eksamiruumist väljuda, kempsu ja suitsupausile minna võib ainult ühekaupa. Ja nüüd korruta seda endale terve nädalavahetus. Ja võta selle nadalavahetusega umbes kolm kilo alla. Peale selle, et professionaalne olla, pead sa välja nägema ka ääretult hot. Oh, kuidas ma armastan oma pealiskaudseid ja tühiseid muresid.

Walk on by

Torgib ja torgib, meenub alati mingites konkreetsetes olukordades. Alles viimastel päevadel hakkavad tekkima mõtted, et fookus on kuskil mujal. Sellise torkimise asemel peaksid mind uuesti torkima hakkama üldinimlikud küsimused sellest, kuidas elada õiget ja head elu, kuidas olla tasakaalukas, huvitav ja õnnelik inimene. Need uued mõtted murravad väga visalt läbi, aga see on jällekord nii vabastav tunne kui meenub, et minu sees on ka üks mõistliku inimene, keda huvitavad muud küsimused kui armukesed, kes tagasi Cambridge, Massachusettsisse või Afganistani lendavad.

Et ma oskan jälle üksi olemisest rõõmu tunda ja seda aega hinnata. Koos iseendaga mingeid mõnusaid asju teha ja kogu aeg ei torgigi. Ja siis kui üks vana, aastaid tagasi tekkinud, aga ettevaatlikult sügavkülma on hold asetatud keemia järsku kusagilt välja hüppab ja minuga hirmsal kombel flirtima hakkab, on mul fix käes. Ei midagi tõsist, ei mingeid rumalusi, väike flirt ja mulle meenub, et ma olen endiselt hot ja et mulle on kunagi elus meeldinud ka teised mehed peale selle tobeda armukese.

Maailm on suur ja täis ägedaid asju ning mingid asjad ja väärtused on vist ka minu jaoks paigas. Avanti, suvi ja kingapoed ootavad. Äkki ka küpsem ja tasakaalukam mina.

Fool me once...

There's an ... fool me once, shame on — shame on you. Fool me — you can't get fooled again."

Iseenda rumalus paneb üles otsima kuldseid ja väga tarku tsitaate. Jaa, tark president oli. Umbes sama tark kui kolmekümnendatele lähenev küps naisterahvas, kes end kaks korda lohku tõmmata lasi.

Kui ma arvasin, et kui me uuesti lähemalt suhtlema hakkasime, on mul ka mingi sõnaõigus, millal ja kuidas me kohtume, siis ma eksisin. See et ta teatas eile, et tal on uni ja et ta äkki jääb pärast õhtusööki magama (mis juhtuski), oli esimene üsna obvious sõnum. See, et me täna seltskonnas vaevalt rääkismime ja ma üksi pisarais ja purjus koju vaarusin, oli teine.

I'll keep in touch, for sure, oli tema ainus hüvastijätusõnum. Palju õnne sulle seal Afganistanis ja Cambridge Massachusettsis, ole jah in touch ja kirjuta iseendast ja kui huvitav sul seal on. Mina kaon nüüd ka ära ja võtku mind George Bush kui ma end kolmandat korda lollitada lasen. Vähemalt oli minu lahkumine täna kerge ja elegantne, ta ei saa kunagi teada sellest, et korraks oli mul jälle tunne, et ah kui naeruväärselt eluõnn mul nurjus.

Lumepalli asemel tabas mind teel koju joobes soomlane, kelle eest osavalt ära jooksin, ja homme on jälle argised mured ning need sädelevad soojad silmad jäävad aina kaugemale, kuni lõpuks hajuvad.

Kui olen oma paljusid eelmisi haigetsaamisi klassifitseerinud kui egolakse, siis seekord ma nii ei teeks. Aeg on edasi läinud, ma olen selline nagu olen, ma teen oma asja ja teen seda vaatamata igasugu meesteteemale. See pole oluline, kas ma olen kellestki ilusam, targem või seksikam. Ilmselt ei ole, aga need asjad ei mängi enam rolli. See polnud egolaks, see on kurbus sellepärast, et midagi oli balansist väljas - minu poolt oli palju rohkem armastust kui tema poolt. Ta teadis seda, kasutas seda oma suva järgi ja oli järelikult täielik asshole. Mul on kurb, et asi polnud tasakaalus ja et mõned inimesed on tõprad. Sel pole midagi pistmist sellega, kas see teine blond on kõhnem või naljakam kui mina.

Jälle kord su hellus äratas mus looma...
can't be fooled again

When will we get the time to be just friends

- kuidas su vahepeal läinud on?
- nii ja naa, ma ei tea, kuidas siin suures korteris oma aega sisustada, imelik on üksi olla, eriti kui on selline saun ja rõdu...
- saun, wow
- ma kutsuks su külla, aga see läheks kindlasti käest ära
- kahtlemata
- parem harjutame skaibis sõbrad olemist, on turvalisem /jah, nuuks, see on oluliselt mõistlikum, ma nüüs lõpetan selle vestluse/
- aga turvaline on igav...
- no tule siis külla, ma ootan

Ja ma olin nii õnnelik, suutsin temaga lõpuks natuke loomulikumalt suhelda. Lobin-lobin. Mõlemapoolne empaatia, mõlemapoolne emotsionaalne suhestumine, jälle natuke rohkem enese avamist. Sellist avamist, kus tulevad välja ka iseloomu nõrgemad, ausamad ja räpasemad küljed. Nii saabki ju lõpuks sõbraks, iga korraga natuke rohkem.

Jah, selle vahele ohjeldamatut füüsilist koosolemist, mul on tunne, et kannan tema lõhna, tema lähedust endaga veel päevi kaasas. Salajane öine maailm, mil pole päevamurede ja tegemistega midagi pistmist. Mis ei satu sellega konflikti, kuid mille olemasolu kuidagi toidab, aitab hakkama saada.

Kahjuks on Liisbeti igavene saatus see, et enamus peategelasi tuleb välismaale saata. Enne, kui lood lõppevad, konsolideeruvad, muutuvad igavaks igapäevaeluks, lahkub protagonist. Nagu Naaber kunagi Haagi läks, pean ma oma praeguse armastatu jällegi mõne päeva pärast ära saatma. Ütleme näiteks Afganistani. Või Cambridge, MA-sse. Aga mul on tunne, et need vestlused, see soe pilk ja tema lõhn täidab mu maailma veel mõneks ajaks...

Back to black

Ma kuulasin seda Amy Winehouse'i laulu juba mõned nädalad tagasi ja sain aru, et kuulan seda uuesti kui kuhtub see, et tema läheb tagasi oma naise juurde ja mina tagasi sinna musta. Kuna teisi variante polnudki, siis polnud mingit muret, millega oma kurbust toita. Ja mitte lihtsalt niisama, lauluvideo kujutab endast matust, jällegi mitmekordselt asjakohane.

Palun andke mulle üks uus stiimul, üks uus asendustegevus, midagi uut, et päriskurbust tappa. Kuni jällegi saab asendustegevus keskseks ning selle purunemise kurbust tuleb summutada uue asendusega.

Ma armastan planeerimist. Kas võiks nii, et täna ja homme olen ma kurb, kuulan veel natuke Amy Winehouse'i ja siis liigun edasi? Minu elu ebakindlus tekitab tõsist iiveldust.

Nagu ka see, et lõppes projekt, millel polnud kunagi defineeritud eesmärki ning mis suunatu kulgemisega viis mitteplaneeritud kiindumisemi. You're on your own now, mate. On your own.